Kuradi parmuraisad! Jälle jõid mu õlle ära!

lihtne terav tomatisupp

2010-09-16T20:03:00.005+03:00

võta 4-5 suuremat tomatit
lõika nad viilakateks
supimolli sisse
siis lusikaga pressi neist elumahl välja
ja lisa küüslaugusoolt ja 5 piprasegu
vastavalt soovile ja maitsele
oota veits
ja nüüd söö

aga pea meeles et üle soolata ei tasu

lisada võid kui viitsimust on
sibularõngaid õunaviile
paar hakitud küüslauguküünt
ning törts õli

lihasöömalistel
piprasingikuubikuid üksjagu

saku kali

2010-07-06T17:57:00.003+03:00

mis kuradi jama meie riigis käib?
käisin täna pea 30kraadise kuuma ilmaga poes.
riiulite vahel vaatas mulle vastu liitrine pudel saku kalja. vaatasin et kodumaine värk.
lugesin sildilt järgmist kirjet:
traditsiooniline kääritatud saku kali eesti vanimalt õlletehaselt, mis loodud 1820. aastal k.f.rehbinderi poolt
allpool oli omaniku pookstaavid juurde visatud
alk.0,5%vol.
ostsin selle heas usus, et kodumaine toode.
kulistasin pea terve pudeli tühjaks.
maitsel polnud nagu vigagi, aga omaaegsete kaljapüttidele ei saa see järgmisel sajandivahetuselgi ligi.
karamelli mekk lõi üle
keerasin pudelit ja mis ma siis edasi loen:
valmistatud rukki- ja odralinnastest virde naturaalsel kääritamisel. kääritusprotsessi tulemusena tekib kalja ka pisut alkoholi.
laagerdatud kaljavirre filtreeritakse ning enne pudelisse villimist lisatakse veidi süsihappegaasi. nii säilib jook värske ning on väärt janukustutaja.
valetavad raisad. minul alles janu tekkis.
siis keerasin veel pudelit kus koostis välja toodud :
vesi, glükoosi-, fruktoosisiirup, odralinnased, rukkilinnased, oder, kaljavirdekontsentraat, süsihappegaas, lõhna- ja maitseaine (sisaldab sojat, nisu ja piima), pärm.
ei sisalda säilitusaineid.
tekkis küsimus, mis kuradi pärast nad kontsentraati lisavad, glükoosi- ja fruktoosisiirupit juurde segavad, kui asi on naturaalne. ja ma ei saa aru, miks peab koostisesse piima sisse kallama. sojast rääkimata.
jõudsin parima kohani kogu selle asja juures.
mis te arvate, kus saku kali valmistatud on?
täiesti mööda panete, kui te "sakus" ütlete.
õige vastus on: ukrainas slavutitši õlletehases.
sakul on anult müügiluba.
kui sakus ei valmistata kalja, siis küsiksin sellist asja: miks ei turustata seda kalja näiteks "ukraina kalja" nime all.
miks saku õlletehas vassib?

enam ma saku orki ei lähe.

mitmed niinimetatud "kaljatootjad" ostavad oma kraami sisse, mitte ei pruuli ise.
haledad olete, et ei saa kodumaal naturaalset kalja pruulitud ega pudelisse villitud.
alecoqi oma pole ka parem, kui nad ostavad valgevenest oma kalja sisse.
teised tootjad teevad kontsentraadist oma jooki.
aga et keegi võtaks kätte ja pruuliks ise kodumaisest leivast kalja, seda pole.
kuradi kurat.
hinne antud kaljale on kümnepallisüsteemis hale 3.

kadakaõlu

2010-01-30T20:26:00.007+02:00

kuu läinud kui linnulennul.
uusaasta vastuvõtul läks pilt silme eest tasku. kogu see aeg olin kui viinade kütkes. seda veel kuu aega järjest.
üleeile siis loobusin pitsist viinast ning ostsin poes käies kadakaõlle.
kui kirjasõna uskuda siis tegu saab olema hele kvaliteetõllega. niisiis tuli tahtmine teada saada, kas see ikka tõele vastab.
täna siis haarasin härjal sarvist.
pudelil korki avades tõstsin oma ninasõõrmed pudelisuu kohale, tõmbasin õllesegust õhku sisse - igatahes sihukene praagasegune lõhn tuiskas ninanäärmetesse kinni. päris mõnus lõhn - selline mõruleivahõnguline. kannu kallates tekkis valge vaht helepruuni-kuldse vedeliku kohal. võtsin sõõmu - omapärane mõrkjas mekk jäi keelt hellitama. maitseomadustelt meenutas kadakaõlu omal ajal toodetud diseli väiksemat ja sellega ka lahjemat venda. kui ma neid ridu kirjutan vahelduseks õllepruukimisele, siis tajun keelel mingit teist, mõrudamat mekki - ehk on see kadakamari? ei tea, pole kunagi kadakamarju söönud.
kangusega on selline lugu, et kirjas oleva alk. 5% vol. tuleb nõustuda. kangem ta olla ei tohiks. sarnaselt pulsi õlledega võrreldes ei määri kadakaõlu maitseorganit imala kihiga. mõne aja pärast kui uut sõõmu võtma hakata, tundub keelele ja meelele, et seda õlut ta tarbiks hea meelega - saunas. ma alles tulin sealt, aga tahtmine tagasi leiliruumi minna on suur. egas midagist - lõpetan seekordse arvustuse ning kaon sauna tagasi...
ahjaa...
enne veel punktid - 6
peale väikest mõtteviivu lisan 1 juurde - niisiis kokku 7 punkti.

õlletest: jõulusokk

2009-12-25T19:49:00.001+02:00

kui ma täna netti ilmusin, ei osanud ma aimata, et jõulud parasjagu käibel on. maausulistel pidi lausa uus aasta käivitund, sest enam kipu päevad ei lühenema meie laiuskraadidel. nüüd on takkalükkamist vaja, et nagu eestlaste komme kipub olema, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama kah.
tagasi tulles alguse juurde - kiideti tänast kangelast , et mul tekkis tahtmine ka proovida, kas kiitus ikka tõele vastab.
mul sel aastal sussi aknalaua peal polnud ega jõulusokki kamina küljes rippunud, siis haarasin poest kaasa hoopis pudeli, millel kiri - jõulusokk. viimase näol on siis tegemist tume pühadeõllega, millel alk.6,0%vol. kuna see kesvamärjuke oli saadaval kahes erinevas, liitrises ja pooleliitrises mahutis, näppasin siiski väiksema nõu. silt oli hästi stilistiseeritud - tumeda taustaga hõbeääritud silt, kus keerusarvedega soku pea ja hõbedane rahvuslikus kangastiilis ristike - sobides lauale, ilma et häbenema peaks.
kuigi mu haistmisorganid on ajutiselt rivist väljas, siiski õrn odralinnase lõhn tungis ninna, kui pudeli avasin. siit järeldan, et tegu on maitsva õllega. kallates jõulusoku carlsbergi 0,4l õlleklaasi, tekkis tumepruuni vedeliku peale helepruun vaht.
mekkima asudes mõtlesin, millise õllega ma seda jõulusokku peaksin võrdlema.
kangust paistab teisel küll olema, sest pärast paari-kolme mehist suutäit tundsin rindu tekkivat soojust. maitse on pigem mõrkjas, mis on suus üsna pikka aega. enam-vähem samasugune maitse jääb ka pärast musta põranda või vähe kergelt kõrbenud leiva söömist suhu.
nüüd kerkis ajukäärude sügavamatest soppidest välja, et kui tarbatus pruuliti ammusel ajal diselit ja turbodiselit, sai ikka noid mekitud. ja paar aastat tagasi haljala rahvas tõi välja talveõlle, mis andis sooja. olles hinnalt üks soodsamaid õllesid...
oh, olid ajad...
oot, ma võtan nüüd vahepeal ühe lonksukese. siis kirjutan veel.
jõulusokk on siis seltskonna õlu, mida ei pea ühekorraga ära jooma, nagu saksmannid saku reklaamis seda tegid.
seega ajaviitmise märjuke on tänane kangelane, sobides eestipärases kõrtsis prae kõrvale.
pool liitrit õhtu kohta pole paha. eriti veel siis kui seltskonnamängud vajavad turgutamist - näiteks keerutades kena näitsikuga tantsupõrandal või on käsil mesilane-aias-tüüpi rahvalik mäng, siis hüppad korraks oma õllekannu juurde, võtad punnsuutäie ja jätkad sealt, kus ennist pooleli jäi.
muide, tagaküljel on soovitus, kuidas õiget jõulusokku teha.
muhe õlu, ütleksin...
punkte annan esialgu antud õllele lausa 9.

õlletest: jäägri õlu

2009-12-21T20:35:00.003+02:00

käisin täna metsas rassimas.
päris ilus olemine üle pika aja - lausa jõulune tunne - lumi tuli peenikeste helvestena alla. ilm polnud nii külm, mis mõned päevad tagasi, kui aiateibad paukusid.
hommikul hoiatati meediumis: täna on aasta lühim päev. siis sai vastavalt varakult poes käidud.
näppu juhtus seekord taaskord puls'i reljeefkirjaga pudel. sildi värv oli siiski roheline ning beezis vanas gooti kirjas oli jäägriõlu, mille kohal tedrekuke motiiv.
kohapeal sain selgust, et tegu on tumeda ürdimaitselise laagerõllega.
kodus korkisin pudeli lahti. kallasin vedeliku puhtasse kannu. mis sai kaunistatud tumeda vedeliku ja helepruuni rikkaliku vahuga. lõhna järgi otsustades pole vist selles õlles humalaid kasutatud.
mekkima asudes tajusin õrna maltoosa ehk odralinnase maitse,
magusamaitseline õlu vist sobiks naisterahvale, mitte karmile isasele, kelle hulka kuulutan jäägriameti pidajad.
siiski-siiski tekkis mõru tunne keele peale, aga see on väga õrnake. võib olla tekitasid selle lubatud ürdid, mis sinna sisse segatud. mina igal juhul ei tuvastanud mingit rohutaimede lisaväärtust. partiisse oli unustatud lisada ehk?
juba jõudsin mõttesse vajuda, miks seda magusat õllet nimetati jäägriõlleks - germaanlastel on ürdiliköörid, mida meilgi väga hästi tuntakse. ilmselt magusad ürdiliköörid panidki puls'i õllemeistritele pähe oma magus õlu nimetada jäägriõlleks.
keel ja meel naudisklevad seda õlut juues.
meenus kunagine puls'i kirsiõlu, mis ilmselt sama retsepti alusel pruulitud...
pooleliitrine alc 5,4%vol. sobib nii noorhärrale, kes soovib oma preilnat üllatada, teadupärast paljud naised põlgavad õlle ära, jäädes siidri-gini-veini peale, kui ka teistele õllesõpradele, kes kõrtsides või koduse peo pidamisel kesvamärjukest pruugivad tuju tõstmiseks. et laululugu üles lüüa, tuleks vähemalt mitme-setmekesi oma liiter-paar nina peale ära juua. või siis ajaviiteõllena tarbida.
minul igatahes on küll tuju vähe mõnusam, kui enne õlletesti.

mitmed sõbrad on küsinud ja soovitanud anda hinnangut pallide näol.
ei julge nagu neid punkte anda, sest iga inimene on individuaalselt erinev, ehk siis - niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi.
maitse üle teatavasti kakeldakse.

minu isiklik hinnang siiski kolme õllesordi võrdluse tulemusel 10palliskaalal:
puls'i jõululegend - 8
saku kuld - 3
puls'i jäägri õlu - 7

lõpuks lisaksin juurde, uurides silti tuvastasin, et mitte pärnu õlletehas ei pruuli puls'i, vaid haljalas asuv viru õlu, mis kuulub taanlaste harboe'le.
laksatasin käega otsaette ning kirusin, võttes kõik pühakud üksteise järel letti - viru õlu ostis mõni aeg tagasi h.f.puls'i koos sarvede ja sõrgadega ära.

õlletest: kuld

2009-12-19T20:16:00.003+02:00

Kui täna sauna soojaks küpsetasin, toodi mulle hindamiseks pudel, millel kiri "saku kuld".
pooleliitrise pudeli kuju oli nagu ikka valdavalt eestis enamlevinud putlite kuju, ainukese vahega, et õlal ja jalusel oli reljeefkujundid ja kirjad. kurgualune mustjas kuldse alläärisega kaetud silt viitas nagu aristokraatiale, millele sekundeeris mõisnikutooli-taoline põll. millegipärast meenutas viimatisena mainitud disainivälgatus mulle buurbonnide dünastiat kajastav seriaal, kus ainsa meeldejääva osa etendas mööbel. taguotsa vaadates näis silt üsna tavaline, siit oodanuks mingit ekstravagantsust - okei, kuldne ruut ja must taust ise viitavad eksklusiivõllele.
pudelist kannu kallates tekkis hetkeks mulje nagu omaaegset buratino limonaadi klaasi valades, selline gaasimullikeste voog kuldses vedelikus tekitas juba nostalgiamõtteid, aga peale tekkiv valge vaht kinnitas siiski vastupidist - tegu on ikka õllega. lõhna järgi arvestades ei tee, minu nina vähemalt küll mitte, vahet saku originaaliga. maitse on parajalt leige mõrkjas. paari lonksu järel oli vaht pealt läinud. edasi juues tekkis selline hapukas mõrkjas mekk, mis meenutab olemuselt saku originaali. siit kepsutas mõte sinnapoole, et äkki oligi saku originaal.
keel muutus mõned minutid hiljem jahedaks, kurgulagi tõi omakorda esile miskise hõrgu humala meki. mis tähendab seda, et janukustutajana on saku kuld omal kohal.
veel paar minutit hiljem tekitasid süljenäärmed ahelreaktsiooni, mis tipnes neelatustega.
alk. 5,2%vol. janukustutaja tekitas hoopis suurema janu.
kui joomata oli 0,1l, kerkis maost gaasipilv, mis kulmineeris röhatusega.
mis omakorda taas viis mõtted saku originaalile, mida rahvasuus on nimetatud "lambakuseks". andestust, õllemeistrid, kui ühe pooleliitrise õlle joomisega mõte liigub ikka ja jälle, kolmandat korda, teise õllesordi manu, siis on kas tegu selle viimatise järele ahvimisega või te üritate originaali kulla pähe maha parseldada.
mingi kriitika peate küll omaks võtma.
kokkuvõtteks paistab, et saku õllede koorekiht on janutekitajana kindlasti hinnalisem õlu baarmenidele.
mina igatahes eelistan saku õlledest saku kullale rocki, porterit ja tumedat.

õlletest: jõululegend

2009-12-11T22:00:00.002+02:00

kui ma mõned aastad tagasi N linnas töötasin, oli mul õhtuti aega pubides käia.
tavaliselt ma pruukisin kas alecoqi või rocki. kui raha oli lahedamalt käes, siis tellisin kesvamärjukesele lisaks ka suupistet prae või snäkkide kujul.
talvel, kui ilmad suhteliselt külmad, kütsin korteris ahju. nii mõnigi kord jäi see kütmine üleliia hilja peale, et ei tasunud pubisse enam minnagi. seetõttu korraldasin asjad niiviisi, et töölt tulles astusin selverist või säästumarketist läbi. üsna pea sai selgeks, et selleks ajaks on pikad järjekorrad tagatud. oma aeg ju raisus, mõtlesin igasuguseid nippe, kuidas järtsudest pääseda.
üks võimalus oli töökohal lõunat pidades astuda selverist läbi, haarata mõni söögiollus purgis kaasa, näiteks poolfabrikaadid - makaronid hakklihaga (kasutusjuhendi järgi pannil praadimiseks, mina tegin makaronisuppi, kaks söögikorda lisandus selle põhjal), veeliksi supid.
eks siis sai ka mõned õlled kotti pistetud.
kuna ammusest ajast teadsin pärnu õlletehase toodangut kui soolase järelmekiga, no merevesi on ka soolane, siis proovisin kirsiõlle ära. see aga üllatas mind täie rauaga - väga hea, tasakaalustatud maitsega, kirsine järelmekk oli suus üsna pikka aega.
täna käisin poes ja tegin endale väikese kingituse: ostsin paar pudelit h.f.puls'i jõululegendi. kirjade järgi oli tume eripruul. kodus korkisin pudeli lahti ja kallasin märjukese õllekannu. mis mind hämmastas, oli pudeli kuju - kuidagi mõnus on hoida ja eks ta ole ka silmale hea vaadata...
pudelist kannu kallates tekkis pruunikas vaht, mille all oli tumepruun vedelik. lõhna järgi paistis olema mõrkjas rüübe, mis maistmismeele järgi nii ka oli.
kui varem õllejoomingu käigus jäi humala mekk üsna pikaks ajaks keelt "hellitama", siis jõululegendi rüübates tundub maitseorgan mõne aja pärast puhas olema. siiski, kurgulagi säilitab õrna, maheda õllemaitse.
kuigi kirjade järgi alc. 5,4% vol., tuikas jõululegend rinnust soojendama. mis pani kahtlustama, et äkitse on tegu viinaga tembitud õllega. loodan, et mitte...
kokkuvõtteks on jõululegend pühadeõllena üsna hea valik jõuluroogade ja hõõgveinide sekka lauda kaunistama.

p.s. selle kirjutisega avan oma õlletesti väravad.

sada ja sarved

2009-11-11T09:22:00.002+02:00

ma sarved täidan hüva kraamiga
ja loen toosti:
hea inime , kus oled õllekannuga?
hüüdkem proosit!
ole sa pitsi või pokaaliga,
lõõgem need kokku!

eesti post on tööle palganud peetruse?

2009-10-05T19:44:00.006+03:00

kodanik koobiste käis selle aasta alul notari juures.
päranditompu enda nimele vormistamas, kuna teisi lähemaid sugulasi polnud.
pärand ise - talukoht - asus lõuna-eesti ühes väikevallas.
kodanik koobiste rahvastikujärgne elukoht on siiani põhja-eesti ühes keskmise suurusega vallas.
kuna edasi-tagasi saalimine ei tasunud ära, siis otsustas kodanik koobiste elamise kolida lõunasse - sissekirjutis jäi põhja, vähemalt niikauaks kuni suurem remont ära tehtud saab. siis on näha - kas kolib jäädavalt sinna või kingib talu pojale.
suve hakul käis kodanik koobiste uues koduvallas uurimas maamaksu asja.
selgus, et riik surnutele maksuteatisi ei saada.
kodanik koobiste urises läbi hammaste, et ta elab veel ning ei kavatse niipea veel ära kooleda.
vallaametnikuga edasi asjatades oli kodanik koobiste lõpuks nii tark, saades teada - septembri keskpaigaks on maksuteatis kindlasti kohal ning saadetakse see rahvastikuregistri järgi olevasse elukohta - see tähendab, et põhja-eestisse.
september hakkas parasjagu lõppema - mida pole, seda pole - maksuteatist.
helistades oma pojale, kes nüüd põhjas kodanik koobiste eluasemel elas, sai kodanik koobiste teada, et mingit maksuteatist pole tulnud.
siis võttis kodanik koobiste ühendust maksuhalduriga - sealt väideti, et teatis on välja saadetud.
lepiti kokku, et maksuamet saadab uue maksuteatise.
nädal möödus - ei kippu ega kõppu.
kodanik koobiste võttis uuesti ühendust poisiga - mingu küsigu postkontorist järgi.
järgmisel päeval helistas poeg tagasi.
kodanik koobiste palus uuesti räägitut korrata, temale see asi pärale ei jõudvat.
sealne postiljon oli nimelt arvanud, et kodanik koobiste ei elavat enam seal ning saatis maksuteatised maksuametisse tagasi.
kodanik koobistel tekkis mitu küsimust: riigi seaduste kohaselt kohustub ametnikkond saatma maksuteatised 30 päeva enne esimese laekumise kuupäeva. (spekulatiivne küsimus: oktoobri algul väljastatud maksuteatis tuleb tasuda alles oktoobri lõpus? vastasel juhul rikub riigiamet ülalolevat seadusepunkti?)
kuna kodanik koobiste ei ole maksuteatist siiani kätte saanud ja maksetähtaeg ligineb, kes siin selles jamas süüdi on?
kui kodanik koobiste kuulutatakse rahvavaenlaseks elik riigivõlglaseks, kuidas sellest supist välja tulla?
kes maksab viivised kinni?
sõja olukorras mobiliseerimiskutsele mittevastamine nimetatakse deserteerimiseks ja kuulukse juba seina äärde mahalaskmisele?
mis ajast on a/s eesti post postiljonile antud nõndanimetatud "taevaväravavalvuri peetruse võime" otsustada riikliku tähtsusega kirja mitte kohale toimetada?

kord... kolmas osa

2009-09-29T19:26:00.004+03:00

kord ühel pidul sattusin üleloomulike jõudude meelevalda.
peale paari raundi võitluses vägijookidega tekkis suitsuhimu, aga suitsetada tohtis väljas trepi peal.
restorani teiselt korruselt trepist alla tulles põrkasin kokku ühe vuntsiga.
vabandasin tüli tekitamise pärast - vunts läks restoranisaali, ise liikusin välisukse suunas.
nii, kui ukse lahti lõin - seesama vunts oli trepil suitsu tegemas.
mul läks ähmiga meelest, milleks ma alla üldse tulingi.
hingasin paar sõõmu värsket õhku ja keerasin ukse pealt ringi ning naasesin pidusaali.
ma hämmeldusin, kui nägin taas sedasama vuntsi laua ääres istumas.
hakkasin juurdlema - nii, kummutan ühe pitsi... häähh... sakumm peale, niinii. trepil ma ette kedagi ei lasknud? ei! aga kuda kurat siis sai üks inime minust kaks korda mööda ilma, et ma näinuksin? hõkk...
mina vana loll ei teadnud, et tegemist oli kaksikutega.

kord käisin koolis.
pinki nühkides olid mu koolivormi käised üsna pea auklikud.
ma loll ei nõudnud nahast lappe küünarnukkidele.

kord täistuubitud bussis sõites panin tähele, et minu ümber on meetri jagu ruumi.
tükk aega otsisin selle põhjust, et kas haisen liialt - nuusutasin ennast, ei miskit.
järgmisel hommikul panin spetsiaalselt puhtad riided selga - sama jama.
hakkasin juba muretsema, kas ma eneseteadmata olen mõne arvates pervert või asotsiaal?
ma loll järasin sibulat ja küüslauku.

kord... teine osa

2009-09-26T21:54:00.005+03:00

kord kõrtsis viina juues tuli isu suitsu teha.
ostsin paki camelit ja pistsin pläru näkku.
ma loll ei teadnud, et kuivatatud kaamelisitt nii kange on.

kord pidasin juubelit.
sugulased sõbrad ja tuttavad tulid õnne soovima.
pärast põhjalikku joomingut oli neid järsku miskipärast rohkem siginenud.
mina loll nägin neid mitmekordselt.

kord sanatooriumis puhates tegin tutvust rannajoonega.
sattusin paika, kus olid ainult paljad naised - olin otsapidi jõudnud naiste paradiisi.
mina loll tantsisin suurest rõõmust ning mõtlesin, et olen koolend ja seitsmendas taevas, millest kirjutab koraan.

kord käisin laadal.
tahtsin õlut - aga ei saanud tilkagi.
minu loll pea unustas tengelpunga koju.

kord mitu-setu aastat tagasi tegin maal jaanituld.
pruulisin jaaniõlut ja tegin saslõkki.
pärast ei-tea-mitmendat kannu tundsin, et pean peldikut külastama.
mina noor loll ei osand arvata, et noor õlu peab tagumiku kaudu hirmsat moodi purisema.

kord...

2009-09-22T18:42:00.004+03:00

kord saunas olles kirus külamees oma nohu.
et see ei tahtvat taganeda.
ma torkasin pähekerkinud mõtte, et tuleb vähem võid leiva peale määrida.
külamees oli vastu põrutanud, tema võid ei söögi, leivamääre on ikka margariin.
mina loll jälle ei osanud keelt hammaste takka hoida - võibolla margariin tekitab rohkem tatti, mis on venivam. või baasil tatt on igatahes küll vesisem.

kord külas olles ei osanud ma pilku peita.
ma vahtisin ammuli sui, kuidas naabri perenaine ennast lahti riietas ja dušši alla läks.
kui ta pesemast tuli ja aknast välja vaadates soolasambast mind nägi, oi kus hakkas kriiskama.
ma loll seisin kogu selle aja ühe koha peal ja jõllitasin hoopis seda, kuidas kraana tõstis kõrghoone katusele rolls-royce limusiini.

kord läksin ühe peremehega kõrtsi.
too oli sulased ühes võtnud, et teeb uue auto liigud.
küsis nolkidelt - mis neile läheb?
tekiila ja rumm, oli vastuseks.
mina loll võtsin viina ja õlut - pilt kadus tasku.

kord tuli sõber külla.
mina loll jootsin ta täis.

kord joobnud päi koju tuiates ristus mu tee politseinikega.
nimelt neile ei meeldinud konkurents.
ma loll reguleerisin ristmikul liiklust.

kord pohmellis olles läksin tööle.
naelu seina lüüa ei saanud - käed värisesid.
pandi mind saagima. töö sai otsa.
ma loll saagisin nagu purjus saekaater laudu.

kord nägin ühe küla bussijaamas seismas kaubikut.
kaubikul kiri: LINNUD
ma loll läksin küsima, mis lindudega kaubeldakse, kas linnalindu kah osta saab

kord käisin pulmas.
hakkas pärast häbi.
mina loll olin osanud perbüroos ennast tooli alla juua.

kiri kaugelt ja ometi siitsamast

2009-09-13T15:48:00.004+03:00

...aastaid tagasi, kui ma veel pealinnas resideerusin ning seal korterit mitu head aastat üürisin, oli mul töökoht, kust sain ka palka. mingil ajahetkel tekkis tööandjaga konflikt, peale mida hakkas teine revideerima minu palgasummat. siis ei olnud tänapäeva proletariaadi hüveks loodud ameteid. mul oli kasulikum jalga lasta. sellest ajast olen pidanud pealinnas elades mitmesuguseid nõndanimetet juhutöid. pidin loobuma selle tõttu oma hüvast üürikorterist, mis asus küllaltki normaalses kohas, kus oli ligipääs nii raudtee, trammi kui ka bussiliiklusele. pood asus sellesamuse maja keldris. kõik olid omad.
kui algasin juhutöödega, siis pidin iga hommikul kohal olema, olenemata sellest, kas tööd oli peremehel pakkuda või mitte. seda ei küsinud keegi, palju ma raha kulutasin ainuüksi töökohale jõudmiseks ja pärast koju tagasipöördumiseks. talongid läksid nagu soojad saiad. mõnikord saabus peremees poole päeva pealt kohale ja teatas, et nüüd siuke lugu, see klient, kelle juures ma parasjagu töötasin, jättis maksmata, olgu ma kena ja mingu nüüd koju.
kuna tulud pidevalt vähenesid, otsustasin pealinna elule lõpu teha. kolisin väiksemasse kohta - nõndanimetatud unisesse provintsilinna. selleks ajaks olid üürikorterite hinnad ka seal pealinna omadega võrdsesse seisu jõudnud, aga palgad olid väiksemad. nii olin dilemma juures, et kas kolida veel väiksemasse linna või asulasse, kus hinnad mõistlikud ja tööde vahel eriti valida ole. pooljuhuslikult siis sain haapsalu kanti tööle, sedagi ühe tuttava kaudu. nii mõnusat kohta annab maa pealt otsida. ühe hooaja olin seal tööl, kui mulle teatati, et peremees tegi rahadega vehkat. kuuldavasti riosse. aga kes seda ikka usub. seejärel jäeti mulle maksmata palk, mille olin ausalt välja teeninud. uurisin, kus sullerist peremees elas. selgus, et see oli oma kinnisvara enne afääri maha müünud kena kopika eest. tulin siis tühjade kätega tulema. paljud jäid hoopis pikema ninaga. siis kobisin sisemaale, leidsin tööd ja sedagi hooajaks. talved tuli kuidagiviisi üle elada. üüriraha tahtsid kõik, olenemata sellest, kas mul oli tööd või mitte. masendavast olukorrast ülesaamiseks haarasin ikka ja jälle murest ülesaamiseks viinakuradi ligi. nagu takkajärgi selgus, oli see ikka väga ränk hind. sattusin prügikastiinimeste hulka. sa vaevalt kujutad ette, mis ma pidin üle elama. kaasinimeste põlglikku suhtumist. eriti nende poolt, kes lugesid endid jõukateks, edukateks...
minuga jäi eneseuhkus, uhkus, mis ei lubanud mul nende inimestega külg külje kõrval olla. oma eksirännakutega jõudsin lõpuks prügimäele. paraku oli juba see aeg saabunud, mil prügilaid kinni hakati panema. mitte keegi ei hoolinud minust, ei ametnikud ega ka kaasinimesed, kellega balti ketis sai seistud. olen mõelnud mitu korda endale kätt külge panna, kuid viimasel hetkel on mõistus mu tagasi maa peale toonud.
nüüd, kus mu elu on rööpasse minemas, ühe kauge sugulase juures on mul oma tuba, mida püüan korras hoida, just niipalju, kui ma suudan. selle nimel tasub veel elada.
mul on hirm: nimelt see, et peavarjuandja on juba mitmendat kuud tööta.
ta ise naerab, et mis see ära ei ole: töötukassast saab veidi raha. kui sellest väheks jääb, siis võtab vanast rasvast juurde, õnneks pole tal laenu kaela peal.
aga ikkagi...

see kiri kukkus raamatu vahelt, kui ma korrastasin nüüd juba toonela teedel rändava sugulase toas raamaturiiulit. nagu arstid hiljem ütlesid, nõrk süda. tervis oli tal siis juba kehva, kui ma temaga üle aastate kokku sain. viisin ta enda juurde, harisin ta puhtaks: juuksed-habemetüükad nulli, vanad riided põletasin ära õues asuvas tünnis...
ei oska nagu ühest seisukohta võtta. sellepärast ma selle ümber trükkisin.
kas tõesti on olukord selline, kus me kõik kiirustasime euroopasse ja selle kiirustamise tuhinas unustasime inimlikkuse, unustasime kaastunde ühiskonna nõrgemate vastu?

lihtne tomati-õuna-küüslaugusalat

2009-09-03T16:23:00.003+03:00

võtsin kolm suuremat tomatit.
kaks mingisugused rohelist tüüpi, mis valmis olid (pole halli aimugi, mis sorti) ja ühe punase.
lõikusin nad lõikelaual tükkideks ning kohe kaussi.
siis tõin ühe valge klaari õuna. see läks samuti tükkideks lõigutuna tomatitele seltsiks, sibulat ei viitsind koorima hakata (ega nutma puhkeda), sellepärast haarasin paar küüslauguküünt: hakkisin needki ära.
lisasin sorts õli, paar näpuotsatäit soola ning viiepiprasegu.
segasin kõik segamini.
maitsesin, vangutasin pead ja lisasin sidrunipipart tsipake juurde.
serveerisin sellessamas kausis, kus see möks kokku oli keeratud.

sobiv lisand praekartuli ja grilllvorsti kõrvale.

aadrilaskmine augustikuus

2009-08-23T21:39:00.001+03:00

see tuli ootamatult...
seisin trepil ja tõmbasin kopsudesse õhku sisse, astmeliselt.
ja siis ta tuligi.
seda ei saanud tagasi hoida. nagu tormi-iil pani õhu liikuma.
-aaahh--- aaaaahhh--- aaaaaatsihhhh....
aevastasin täie mõnuga.
kui hetkega toibusin, tajusin, et miskit hakkab tilkuma.
tõmbasin käeseljaga nina alt - punane jutt jäi sellele pidama.
diagnoos - veresoon lõhkes.
kiirustasin lauda taha - sõnnikuhunniku kohale kummardudes lasin verel tilkuda, kuni see ise kinni hüübis.
nuuskasin verise tatiläraka samuti sõnnikuhunnikusse, hakkas jälle verd tilkuma.
kui lõpuks lõõrid puhtad ja enam liblesid ei tulnud, haarasin peoga rohutuutsaku ning pühkisin ninaaluse enam-vähem puhtaks.
lonkisin pesukausi manu. vihmaveest kogutud vesi oli karge, kui lasin sel uhtuda üle näo. hüübinud vereplekid olid visad kaduma.
kallasin punaka pesuvee lillepeenrasse.
läksin kaevu manu - pumpasin pool ämbrit puhast kaevuvett.
selle veega loputasin pesukausis oma larhvi veelkord üle.

hiljem ühe külamehega juteldes mainisin seda vahejuhtumit.
see küsima - vasakust ninapoolest?
mina jälle pärast mõnehetkelist mõttepausi noogutasin.
-tead, see ju südamepoolne, mul ka tavaliselt vasakult poolt, kui jookseb.

kuhu küll on parmud jäänud

2009-08-20T21:17:00.001+03:00

täna õhtul tabasin, et parme pole enam...
kuidagi kurb hakkas.
hinge jäi kraapima üks vana lauluviis -

kuhu küll mu õlled läind, mis on neist nüüd saanud?
kuhu küll mu õlled läind? lõnksatas kõri parmul...
kuhu küll õlled läind? parmud need ära joond.
mil ükskord mõistad sa? kui ükskord mõistad sa...
kuhu küll on semud jäänd, mis on neist saanud?
kuhu küll on semud jäänd? kiirelt kaob kõrtsis aeg
kuhu küll on sõbrad jäänd? langend on kõik nad
laua all norisevad nemad kõik seal...
kuhu küll on parmud jäänd, mis on neist saanud?
kuhu küll on parmud jäänd, et enam ühtki ma ei näe
kuhu küll on parmud jäänd? viskaks neile sakummi -
augustiööd neeland nad, jahedad ööd neeland nad...

läbi raskuste võlla poole

2009-08-07T14:12:00.003+03:00

ma olen mõtisklenud mõne asja üle nii ümmarguselt kui sirgelt.
võtame näituseks koolitee valikuvõimalused, eks.
inimene läheb algkooli ja lõpetab selle.
valikuid on kaks - põhikool või elukool
kui ta valib põhikooli, saab temast veidi targem inimene, kes oskab peale lihtsa rehkendamise ka murdudega ümber käia. samuti on algeline võõrkeelemekk man.
kui valib aga elukooli, võib (aga enamasti ei pruugi) temast saada pätt ja kaabakas (see näide on võetud tänavalaste elustikku kajastavatest dokumentaalseebikatest).
lõpetab põhikooli, valikuvõimalusi juba rohkem: keskharidus, keskeriharidus (tehnikumid jne.)
valikutesse on jäänud ka elukool - valib selle - ei pruugi saada saada inimesest pätt või kaabakas, pigem juba ontlik pereinimene.
edasi keskhariduse lõpus terendab jälle mitu võimalust - kõrgharidus või ... üllatus- üllatus - elukool.
saades kätte kõrgkooli lõpudiplomi - on valikuid juba üks - teadagi... elukool.
ainult et pättlus ja kaabaklus on asendunud inteligentsiumiga.
kui inime on inteligentsiumist küllastunud, võib temast saada libedik ehk siis kõrgema astme kurjategija - poliitik.

augustiluul

2009-08-06T19:47:00.005+03:00

hull mõte augustiööl
kui kusti rohu peal'
liblikale oli ränk töö
kui ta lendles alt joa
mõtle: miks kuradi päralt
ei lendle ta küll joa pealt?

olid handsapäevad või ei olnud?

2009-07-30T22:23:00.002+03:00

käisin kah tarbatus handsapäevadel.
reedel oli mul koondamisteade ja -rahad käes ning tegin teistele välja.
ostsin viis pudelit viina, paar kilo krakovi vorsti ja ämbritäie kilusid. euroalustest tegime mõnusad istumisealused, kaablitrumlist sai pidusöömaajalaud. nii me siis tähistasime minu viimast päeva -piiks- töökas kollektiivis. ülemus käis paar korda üle ukse kaemas. ütlesin talle, et kui ta ei ühine meiega, siis käigu...
rohkem me teda ei näinud.
laupäeva hommikul istusin bussi peale, et handsapäevale kimada. pea lõhkus valutada.
lohutasin ennast sellega, et tarbatus saab ehtsat handsat.
aga võta putlist. ei olnud samakapäev.
kuradi kurat - vandusin.
tuli õllega leppida.
tibi tuli kohe ligi, küsis - mida mulle?
kähisesin vastu - leiba ja vett, õieti õlut ja praadi.
huvitav, et jook tuuakse välgukiirusel kohale, võrreldes praega. kõõnisin ühekorraga pool kannu soolikaisse. hea tunne tekkis.
siis sain mahti rahvamassi silmitsema hakata. kas petsid mu silmad või nägin tonti: ammukadunud sõber tormas kiire kõnnakuga mööda. jõudsin hõigata, kui ta peatus ning mind tunnistas. ilmetu nägu läks irvele - tundis mu ära, raibe. siis trügis ta rahva seas mu laua juurde, viskas viieka pihku ning istus mu vastu. tellisin talle ka saku rocki ja praadi.
peale teist kannu jalutasime püssirohtu.
kuidas ma pirogovi künkal võmmi masinasse sattusin, ei mäleta ei mina ega ka a.i.v.o.
täielik müsteerium.
nagu hulkur hiljem ütelnud - tarbatus ei tasu saku õltsi pruukida -

tarbatu ajaloost

2009-07-20T16:53:00.005+03:00

ajalugu on muudetud nii ja teisiti, tavaliselt kirjaoskajarahva kasuks.
tahakski mõned ebatäpsused eemaldada.
oma tuhat aastat tagasi oli emajõe voorel vanade eestlaste kõrts, mida hüüti tarbatuks.
eksis mingi kiievi linnriigi troonipärija, nimepoolest jaroslav tark, siia põhjamaale. kus sa tohid eksida, kui nimeks tark on. ehk mitteloll.
astus kõrtsu ja mekkis head õlut, mis mõdu peal kasvanud valitseja veidi imelikuks tegi. hakkas ta kraaklema ja kohalike kuttidega tüli norima.
need peksnud teise vaeseomaks ja viskasid kõrtsist välja.
läks mees lõunasse tagasi.
mööda läks paar aastat - troonipärijast oli saanud valitseja.
asutades maailma esimese karskusliikumise "družiina" ehk kainerite esivanema. tõlkes tähendas too algselt anonüümsed alkohoolikud, mis hiljem rahvusvahelise üldsuse survel muudeti sõpruskonnaks. kui kiievis asi hapuks hakkas minema, kogus vürst jaroslav mitteloll sõbrad kokku ja padavai emajõe kallastele.
kõrts vallutati ilma inimohvriteta. kõik vaadid joodi tühjaks.
isegi kroonik-munk nestor pidi ennast oimetuks jooma. jumalikus skisofreenilises pohmellis ta kirjutas loo, kuidas tema isand vallutas vana kindluse, ning ehitas uue linna, mida nimetati juba jurjeviks. ajalugu vaikib sellest, kuidas sai jaroslavist jürka. eks see ole pika joomingu tagajärg.
et asi tõeline tunduks, oli isand jaroslav maalinud tökati või tõrvaga oma nime ukseplangule. mida ajaloolased nii suure hoolega taga otsisid nagu otsiti sigtuna linnaväravaid tarvanpääst.
kui vanad eestlased naasesid oma kõrtsi pidu panema, kaesid, et vaadid tühjad, said nad vihaseks, peksid nad teistkordselt jaroslavi läbi, et see lubas mitte enam pühjamaale tulla. peab ütlema et sõnapidaja mees oli. mitu inimpõlve said vanad eestlased tarbatu kõrtsis rahulikult õlut libistada.
tormiline ajastu algas hoopis 800 aastat tagasi, kus mungad käisid külades ning sattusid ka hea õlle meki man.
vanadel eestlastel oli parasjagu laulupidu pidada ja laulsid omad laulud ära ning soovisid kuulata, mida võõrad oskavad. sestap nad julgustasid munke laulujoru üles võtma, hüüdes - laula laula pappi!
kuna mõnele tõsiusklikule mungale hakkas eestlaste muusika meeldima, samas olid eesti tüdrikud ilusad ja kenad, siis otsustasid nad degradeeruda rooma paavsti alluvusest.
eks see ole ka põhjuseks, miks paljud ei naasenud riiga.
aga piiskop albert vihastas.
tulnuks vaid albertil mekkida tarbatu õlut, kui viha maha lahtunuks.
aga ei, kadedus rõhus ta hinge, et eestlased oskavad hüva õlut pruulida.
ei saanud tema oma humalaleotisest lahti. uuslinlased ei tahtnud ju kallist solki osta, viitasid tarbatu õlle paremusele.
alberti peas küpses kurikaval plaan, kuidas konkurendid eemaldada. ta koondas kokku allesjäänud mungad ja käskis neil valet kokku keerata. siis kuulutas välja ristisõja.
vallutades tarbatu kõrtsi, ei saanud ta lahti kiusatusest muuta nimekuju endale meelepärasemaks. dorpat sobis tarbatu vaimu murdmiseks suurepäraselt.
läks aega mis läks, kui eestlastele koitis, et tarbatu vaimu ei murra miski.
see hõljub tänaseni tarbatu kohal.

parmud - alhvred hitskoogi võtmes

2009-07-16T14:18:00.005+03:00

kui paar päeva tagasi jõudis eesti meediasse uudis, mis pani mõned muigama, ei osanud paljud arvata, et tegu võis olla ühe intsidendiga paljude seas.
parmu taga ajanud sohver vänderdas teel - oli pea kõikide ajalehtede esikülgedel.
järgmise päeva peauudiseks oli parmu tunnustega naiskodanik hulpimas supelrannas.
tänase peavoolu meediumi uudiseks - päästeamet hoiatab! parmud ründavad... päästeamet soovitab inimestel koju siestat pidama jääda.

nende uudiste taustal võtsin mõned telefonikõned ühe maailma salajase ühingu liikmetega ning palusin neil tulla ülisalajasse laboratooriumi g maakonnas x-meetri sügavusele punkrisse.
ei läinud palju aega kui uuno ja naadja tulid peaaegu koos. stopper näitas siiski, et esimesena jõudsin mina kohale. uuno ja naadja, nagu ma tuvastasin neilt võetud proovidelt, olid tulnud ühe talu heinalakast, kus nad heina tallasid mitu päeva. mida nad öösel tegid? millega noored ikka tegelevad...
seejärel lendas kohale langevarjusporti harrastanud herr m koos oma tubli abilise frau manipenniga.
ning kõige lõpus sadas taevast alla igati ontlik kodanik mr.domb, kes vastu maad mütsatades tõi võikaima karje, mida inimkond polnud aegade algusest saadik kuulnud.
turgutasin mr.dombi pudeliveega, kuni ta silmad avas.
mr.dombi lai naeratus tõi kõigile lootuse, et tänane päev võib lõppeda teistmoodi.
aeg liikuda! - andis herr m korralduse. meie kõigi turvalisuse huvides ma ei räägikski, kaua meil läks kohale jõudmiseks.
sisenesime osavalt maskeeritud koopasuhu.
vaatasin hetkeks selja taha. minu tegu kordasid ka teised.
seda, mida me nägime, ei unune eales - linn oli täielikult zombistunud parmude meelevallas.

mul vist on naiste seas lööki

2009-07-13T23:32:00.010+03:00

no on ikka inimesel aru.
ja mõistusel pole otsa ega äärt.
kellel siis veel?
eks ikka minul.
kirjutasin ühel päeval ilusti enda moskva seiklustest loo lõpuni ja arvasin salvestavat selle kuskile ära.
ei enam leia - mis läinud, see läinud.
nüüd enam ei võta ka kuskilt otsast kinni.
mis siin ikka nukrutseda - elu läheb edasi...

nagu ma kuskil ööhulkuri manu (mine tea, äkki ta ostiski manchesteri unitedi vutiklubi ära) kommenteerisin:

messasja? sääski on võrreldes eelmise aastaga küll vähem, aga parme on kuhjaga juurde tulnud. isegi kui lööd kaks maha, lendavad sada asemele. isegi õlut on hakanud teised juba pudelist kaanima. raisk, ma ütlen…

kunagi elu sees pole ma nii palju parme näinud, kui sel suvehakatusel. lausa ullumaja.

isased parmud on viisakad. vähemalt, kui ütled, et täna õlleraha mul pole anda, jätavad nad su rahule. selleks päevaks.
aga emased, just emased on verejanulised.
keelitad või mitte, ikka tükivad ausale meeskodanikule ligi.
ei saa enam inimese kombel korralikult päikesevanni võtta, kui juba on teised platsis.
ma saaks veel aru et üks või kaks. aga neid on sadu.
ise ma ei hiilga just adoonise või tsippendaali välimusega (versus suur õllekõht ees, et ei näe kusta ja leemendan higist, juuksed võidunud ning sorakil nagu põrgupõhja vanakuradil endal, nägu alailma punane, ähkimine on kujunenud elunormiks, veenilaiendid sääremarjadel...), kelle peale naised nii-öelda kolmandas või kuuendas nooruses tormi jooksevad. nii, et tuulispask, mis nende järel käib, kuused koos juurtega üles kangutab.
aga vaat...
mul on vist lööki või mis?

lõpetan tänaseks, panen pahaama särgi selga, tõmban permuuda püksid jalga ja torkan vanad tseebo sandaletid jala otsa ning lähen külastan mõnda ööklubi.

ahoi! alt ära! siit ma tulen!

mis kuradi sõna see nüüd oligi... bar... barr...

2009-06-27T10:37:00.006+03:00

proovisin ükspäev teha kohvi.
kaua sa ikka õlle najal jõuad raha vabrikantide taskusse kühveldada.
pildiloleval kohvikruusis on siis tulemus.
jube uhke tunne tekkis.
kui ohhetati ja ahhetati mu bar... barr... ( möhh, mes barbar?)
barristaoskuste üle.
(räägitakse, et siit pildilt leiti:
südame-kuju???
õhulises kaabus või kübaras peenepihalist naisolevust???
ja nõnna edasi...)

kui ljona aegu moskvas... (laupäev)

2009-06-10T11:58:00.004+03:00

niinii...

grupijuht paul (tükk aega meenutasin ta nime ja nüüd kuis lugu lõpusirgele jõudmas on, kargas meelde) läks hotelli teatama, et kadunud poeg on leitud.
sel ajal viisin ennast eelmise päeva sündmustega ilusti kurssi.
et siis eelmise päeva õhtul hilja oldi minu kadumist avastatud ja teatatud sinna, kuhu vaja.
mitte leiubüroosse. miilitsasse ikka.
vedenhaas - vetespaaga pole siin tegemistki, vaid see olevat mingi hiilgamasuur näituste plats, kuhu oli koondatud kogu kuuendiku maailma töörahva saavutused - kaotati mind täielikult silmist. lausa esmaklassiliselt.
rahvast pidi olema meeletult palju - reedene ilus päikesepaisteline õhtupoolik.
arvamused rahvamassi kohta oli seinast seina - ühed väitsid pool moskvat olevat sinna kokku tulnud, teised aga arvasid, et veerand nsvliitu.
mina olevat väitnud, et see kõik olevat jama: esiteks leonid iljitši polnud - fakt; poliitbürood ka polnud - fakt; ülemnõukogu presiidiumist rääkimata... küll aga on millegipärast hästi palju pilusilmalisi liikvel - järelikult riigivõim on kukutatud ja hiinlased on valitsemise üle võtnud. tübeteikad on pähe pandud selleks, et rahvas ära ei ehmuks esimese hooga...
ning kuna vene läks nigu kuul, siis kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga...

grupijuht paul teatas bussi naastes, et täna on plaan kummi minna ja kuulsal arbatil ära käia. nüüd tuleks mõned tunnid ka kained olla. õudne mõelda, olla kaine...
küsisin, kellelgi peaparandust on vaja? mul kilekotis üks kuulus 3liitrine hapukurgipurk, millele tuleks päkad silma ajada - mille ma möödatulles moskva turult hankisin... khm...
kohe oldi minu ümber. kes korgitseriga, kes kahvliga. ei läinud viit minutit, kui jõin kurgile peale paar lonksu hapukurgisoolvett - praegugi, kui neid ridu trükin, tunnen, et neelud käivad ning sülg suhu voolab - ning lasin purgi ringi käima.
jäin siis mõttesse. ega kaua lastud mõtiskleda.
küsiti, et kus ma öö veetsin?
ümisesin kuuldavalt
- nüüd istun mina vangis seal kaheksandas kambris
ja tipsuksest näen ma vaid und -
tundsin, et süda hakkas valjult lööma, kui mõte sellesamale näitsikule läks. silmad täitusid veega.
- mul hommikul silmapesu jäi sooritamata - vabandasin lõõpides.
- jajaa, usume me jah sind, endal paar punast vaevumärgatavat huulepulgajälgi näol. huvitav, kust neid siin moskva linnas saab? ehk avaldad saladuse? -
- vedenhaast- oli minu vastus - mul selline küsimus kõigile. mis nipiga te mu sealt uurija juurest välja tirisite? ja ilma protokollita...-
paul köhatas - panin kõik tutvused mängu. ikkagi häbiasi, kui kümne-esimesel reisil kukub kõik plaanitu kokku. ärge küsige, mis või kuidas? - siinkohal vaatas paul mulle otsa ning jätkas - sa parmukiller või mis su nimi oligi, tekitad muret rohkem kui saja pudeli eest. koju jõudes esitan sulle arve.-

jõudsime taas punase väljaku servale, kus asusid kummid elik klavnaja univermagasinid. mida kõike sealt oli saada.
arvasin, et sinna võiks oma santlaagrri üles lüüa, ega ühe nädalaga seal ära ei poodle.
leppisime kokku mitu tundi kummis ollakse ning määrasime kohtumispaiga.
sellal, kui teised sees kolasid jõlkusin mina rahulikult väljas.
nähes kollast kvassipütti, hakkasid sisemised soolikad seda jooki nõutama. järjekord oli õnneks lühike: haarasin kaks pooleliitrist kannu. maitsesin: niivõrd eheda maitsega oli, mis tollest, et veidi käärinud mekk oli man. esimene kannutäis läks nagu ühe sõõmuga ja kannu tagasi asetades märkasin uudishimulikke pilke: hallipäised veteraanid olid oma voinski zakaazidele pausi teinud. teist kannu rüüpasin väikeste sõõmudega.
-tavaarists, atkuda võ?-
otsustasin veidi soomlast mängida: - lemminkäinen kaljajuomat on hüvin, kahjuksi ei puhu rüssat ega ka venelaiset kieli.-
oleksite näinud, kuis taatidel suu lahti jäi...

(jätkub...)

kui ljona aegu moskvas... järg eelmisele

2009-05-31T16:10:00.003+03:00

uurija kabinetis istusin ja jõllitasin ametnikuga tõtt.
siis küsis too: imja?
mina vahtisin põlgliku ilmega ja ühmasin: ei ime.
seltsimees kirjutas miskit üles ja esitas järgmise küsimuse: otsestvennije imja?
pervert olen või? tahab mulle miskit kaela määrida? mõtlesin mornilt ning ühmasin: otsest vist... - sel hetkel tuli pähe mitte edasi kõnelda -
jällegi kirjutas uurija midagi - semeijnoje imja?
- mida, mida? - tahtsin juba hakata protesteerima - mis seemneimeja ma siin teie arust olen, avage silmad: sihvkasid ei kuskil- kui kõnetraat plärisema kippus.
pärast mõneminutilist jutupuhumist vaatas uurija mulle otsa.
ohkas korra riputas toru hargile ning läks kapi manu. tagasi tulles oli tal kaks klaasi ja pudel haljast...
umbusuga võtsin pakutu vastu. - vot see oli juba üleilmakuulus vene vastuvõtt, ainult, et ilma vene leivata ja näitsikuta -
sellal, kui ma uurijaga kahekesi viina viskasin, ootasid meie grupi teised arreteeritud juba vabaduses. grupijuhil langes kivi kaelast, kui mind uksest välja vaarumas nägi. mind lausa talutati bussi. küsisin rahvalt, omal keel pehme - ega kellelgi mingit tahedamat lihaollust pole kaasas?
niipea kui istmele istuma sain, nii kohe pilt kadunud ka oli.
ei mäleta mina, kuidas vedenhaasse sattusin. hiljem saadeti mulle grupisellide poolt mõningaid pildihetki, kus ma - tantsin, kostromaa juustukangimakett kaenlas, silitan lehma, poksin oinaga, vahin üksisilmi siga, istun pingil... ühe pildi peal jõudsin ära käia ka šeremjetovi lennujaamas, kuidas muidu ma lehvitan lennukitrepil-

ärkasin mingis toas, ise nagu jummelist loodud. kuupaiste tabas otse näkku. tükk aega selgitasin endamisi, kuhu kuradi kohta ma sattunud olen, kui tundsin, et keegi liigutas mu kõrval - tuvastasin kumerate joonte põhjal noore naise. meie unesegaste silmade teed ristusid ning veidi hiljem kohtusid ka huuled... edasistest selle öö sündmustest ajalugu vaikib.

Hommikul lonkisin metroo suunas. vaatasin plaani ja pidasin aru, kuidas ma üldse linna teise otsa sattusin... hotell, kus meie turismigrupp pidi öö veetma, asus soome vaksali kandis. leidsin taskust 5kopikalise ja suundusin metroosse.
jõudsin just sel ajal kohale, kui grupivanem hõikas - küll miilits tegeleb selle asjaga.
ilmutasin ennast bussiuksel. jutuvada vaikis hetkega. mind vaadati kui üheksandat maailmaimet.
ümisesin parajasti ühte vana viit:
-tipsuke, tilluke, minu nimi villuke
nõnda ma tutvustasin end -
mille peale tagareast kostus mürisev naer.

(jätkub...)

kui ljona aegu moskvas...

2009-05-29T20:35:00.003+03:00

niinii...
hommikul olime varakult moskvas. vagunisaatjad kobistasid kogu seltskonna kuidagiviisi jalule. nii me haledate kujudena seisime, nagu lastud varesed. grupijuht kadus meie seast: no talle võis ju andeks anda, sest ta ilmselt häbenes meie seltskonda.
tuvastasime, et ei leidnud endi seast ordenikulinatega vanameest. küsimise peale vastasid vagunineidised, et veteraan läks maha narvas, et kuidas me seda ei märganud. avaldasin arvamust, et oli vist luurepataljoni soldat teine suure sõja päevil.
grupijuht naasis ja teatas, et meile kõigile oleks vaja korralik söök ette anda. peagi leidsime end kuskil sööklamoodi asutuses, kus tarakanid mööda seina ääri jooksid. me kõik vedasime näod viltu. istusime vastumeelselt toolidele ning peagi toodi kuum böršš ette. vot kus see oli ikka supp... hapuksläinud böršš... saepuruleiba haukasime peale.
siirdusime peale söömist metroosse. kus paari ümberistumise järgi olime punase väljaku ääres.
nii nagu me parasjagu välja nägime, juuksed sorakil, silmamunade all punased magamatusest tekkinud kotid, läksime värisevi käsi maailma pikimasse viinasappa seisma. tund või paar seismist ja nägime pisikest kääbust klaaskirstus. saime aru, et matustele sattusime. aga peieviina ei antud. noo kuulge, kuhu jäi ilmakuulus vene lahkus? olime väga nördinud. muidu oleks ära kulunud küll teist.
grupijuht seletas hiljem, et tegu oli 1924. aastal surnud vladimir iljitsiga. avaldasime arvamust, et kui kõik see rahvas ühisele peiepildile satuks...
lepituseks lubati vene naisi. tuli kohale minna ja vaadata.
sinna, kus tavaliselt volli vanem vend seltsimees leonid iljitš oma eeposeid ette kandis. mis sest, et enamus rahvas magas need maha. see oli ka ainus koht, kus sai timukraatiat arendada.
lunastasin omale bileta, mis ei pidavat tähendama omasooiharat suve, vaid pääset.
...põrgusse? taevasse? paradiisi?...
astusin tundmatusse.
silme ees avanes hiiglasuur saal, mis tugitoole täis. äratundmise-rõõmu tagas kümneka portree. nii kodune tunne tekkis.
justkui oleksin ise tuhandete seast depoo-taadiks, mis? ahsoo, deputaadiks valitud. astusin oma looži suunas, kui kohtusin kaine grupijuhi ja kamraadidega, kellega eelmisel õhtul sai ikka korralikult....pika otsimise järel leidsime oma sitsplatsid üles, ning vajusime istuma.
hämardus. valgus koordis, eee... koondus püünele. väljuhäälditest tervitati meid. hüppasin püsti ning kavatsesin... kui mind pluusiservast tõmmates tagasi sunniti. ei saanud eriti aru, kas esineb breznevodka või oli berjoška. viimane tähendavat muideks kasekohinat, tõsi küll ümbernurga. aga jah, kultuurielamus sai vist kange, ma eriti palju ei mäleta küll sellest.
et uni nakkav on, seda ma teadsin ammu.
esimese vaatuse lõpus, kui rahvas käsi kokku hakkas lööma, kargasin oma punaselt sohvalt ka mina püsti ja aplodeerisin kaasa. hõikasin veel: braavo, tavaarists leonid iljits, slavaa kapeeses - ainult et breznevit polnud.
- grupijuht oli pärast öelnud, et ta oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. küsisime et miks? et me norskasime kuuekesi, üks valjemalt kui teine. mina seepeale tähendasin, see oli mõnede jaoks uus kogemus. vot seda stereofoonilist heli pole paljudel ja ega siis ühekülgselt ka saa seda kajastada. see on publikupoolne tasuta oboe-moodi vastukaja. kui meile oleks sellise prohvesionaalse pillipuhumise eest makstud...
oli mis oli, teist vaatust me ka ei näinud. siis kui tuled särama lõid ja silmad hakkasid harjuma selle valgusega, olid meie ümber grupp miilitsaid - nii oma kaksmümmend tükki vist, mul läks lugemine sassi, sest nad sebisid liiga palju - kes haarasid meid kaasa.

(jätkub...)

kui ljona aegu moskvasse sõitsime...

2009-05-26T00:43:00.004+03:00

niinii....
siis kui nõukogude võim kestis, oli enamus rahvast sellega rahul. lepiti oma saatusega.
nõukogude võimu aastail oli idapoolne avarus lahti. ole vaid mees ja reisi. just nagu tänapäeval lääne suunas asi käib.

nii ka mina käisin ühe korra moskvas ära. aasta oli siis 81 või... igal juhul peale olümpiamänge see trussikuga... eee... tuusikuga reis toimus.
reis (mitte naise oma) pidi toimuma sedasi, et rongiga sinna, kohapeal kaks päeva ja siis tagasi samuti ...
õhtul sai balti jaamas reispassi võetud üksjagu, et seepärast ei tahetud vagunisse lasta.
grupijuht oli mures. seltskond aga, kes kokku tuli, oli lausa vastupidises meeleolus.
küll keelitasime vagunisaatjaid meid peale võtmast, need lubasid miilitsale helistada... ühesõnaga jama värk oli.
lõbusamast lõbusam meie seast märkas midagi, mida meie seda mitte ei teinud: nägi ordenikulinaid kandvat vana habemikku. kes aga osteti pudeli vana tallinnaga ära.
vetevana... möhh! veteraan siis rääkis neidudele augu pähe. mitte kuulipritsiga, vaid õndsa sõjajutuga. sekka vajutati stalinit ja leninit...
vot estonskije turistiskoje grupp gastrollivajet maskvu, sevodnja lällalää, a zaftra hapuogurtse remondivajut golovki i slusaajevat voinsskii zakazi. pasaluista ...
vanakese jutu peale leebusid vagunisaatjad ja lasid meid kupeedesse, kus me võtsime uued kärakad lahti ja laulsime rahvalikke laule. peale viiendat valge viina putlit kamba peale läks mu pilk nii häguseks et ei mäletand enam miskit.

(jätkub...)

lihtne kahekäiguline lõunasöök

2009-05-24T19:31:00.001+03:00

vajaminevad osised:
puljongipulber
peenikesed kiirnuudlid või -makaronid
tomatikörlönt (räim, kilu, uba vms. tomatis)
leib
juust, sink, vorst

haara puhas pooleliitrine kruus.
puista sinna kolmandiku jagu peenikesi kiirnuudleid, üks teelusikatäis puljongipulbrit ja vala keev vesi peale. sega see korraks teelusikaga liikvele, et kuum vesi kõikjale pääseks.
aseta tass või taldrik kruusile peale ning lase tõmmata ca 5-8 minutit.
selle ajaga jõuad kindlasti paar leivaviilakat valmis vaadata ja need juustuga (vorst, sink) katta.
võta tass või taldrik kruusi pealt ja liiguta lusikaga veel kord.
hinda nuudlite valmidust.
lase nuudlitel põhja vajuda.
võta mugav isteasend sisse.
haara leib vasakusse ja puljongikruus paremasse kätte.
hauka leiba ja rüüpa puljongit peale.
proovi nuudleid mitte helpida.
kui puljongivedelik otsas, ava tomatikörlönt ja kalla nii palju, kui ära arvad söövat, nuudlitele peale.
sega korralikult läbi.
nii saad vähe tahedama kehakinnituse.

meeldivat isu!

p.s. peale söömist loputa kindlasti kruus ja lusikas puhtaks. vastasel juhul näed rohkem vaeva, kui asi väärt on.