niinii...
grupijuht paul (tükk aega meenutasin ta nime ja nüüd kuis lugu lõpusirgele jõudmas on, kargas meelde) läks hotelli teatama, et kadunud poeg on leitud.
sel ajal viisin ennast eelmise päeva sündmustega ilusti kurssi.
et siis eelmise päeva õhtul hilja oldi minu kadumist avastatud ja teatatud sinna, kuhu vaja.
mitte leiubüroosse. miilitsasse ikka.
vedenhaas
- vetespaaga pole siin tegemistki, vaid see olevat mingi hiilgamasuur näituste plats, kuhu oli koondatud kogu kuuendiku maailma töörahva saavutused - kaotati mind täielikult silmist. lausa esmaklassiliselt.
rahvast pidi olema meeletult palju - reedene ilus päikesepaisteline õhtupoolik.
arvamused rahvamassi kohta oli seinast seina - ühed väitsid pool moskvat olevat sinna kokku tulnud, teised aga arvasid, et veerand nsvliitu.
mina olevat väitnud, et see kõik olevat jama: esiteks leonid iljitši polnud - fakt; poliitbürood ka polnud - fakt; ülemnõukogu presiidiumist rääkimata... küll aga on millegipärast hästi palju pilusilmalisi liikvel - järelikult riigivõim on kukutatud ja hiinlased on valitsemise üle võtnud. tübeteikad on pähe pandud selleks, et rahvas ära ei ehmuks esimese hooga...
ning kuna vene läks nigu kuul, siis kaunistagem eesti kojad kolme koduvärviga...
grupijuht paul teatas bussi naastes, et täna on plaan kummi minna ja kuulsal arbatil ära käia. nüüd tuleks mõned tunnid ka kained olla. õudne mõelda, olla kaine...
küsisin, kellelgi peaparandust on vaja? mul kilekotis üks kuulus 3liitrine hapukurgipurk, millele tuleks päkad silma ajada - mille ma möödatulles moskva turult hankisin... khm...
kohe oldi minu ümber. kes korgitseriga, kes kahvliga. ei läinud viit minutit, kui jõin kurgile peale paar lonksu hapukurgisoolvett - praegugi, kui neid ridu trükin, tunnen, et neelud käivad ning sülg suhu voolab - ning lasin purgi ringi käima.
jäin siis mõttesse. ega kaua lastud mõtiskleda.
küsiti, et kus ma öö veetsin?
ümisesin kuuldavalt
- nüüd istun mina vangis seal kaheksandas kambris
ja tipsuksest näen ma vaid und -
tundsin, et süda hakkas valjult lööma, kui mõte sellesamale näitsikule läks. silmad täitusid veega.
- mul hommikul silmapesu jäi sooritamata - vabandasin lõõpides.
- jajaa, usume me jah sind, endal paar punast vaevumärgatavat huulepulgajälgi näol. huvitav, kust neid siin moskva linnas saab? ehk avaldad saladuse? -
- vedenhaast- oli minu vastus - mul selline küsimus kõigile. mis nipiga te mu sealt uurija juurest välja tirisite? ja ilma protokollita...-
paul köhatas - panin kõik tutvused mängu. ikkagi häbiasi, kui kümne-esimesel reisil kukub kõik plaanitu kokku. ärge küsige, mis või kuidas? - siinkohal vaatas paul mulle otsa ning jätkas - sa parmukiller või mis su nimi oligi, tekitad muret rohkem kui saja pudeli eest. koju jõudes esitan sulle arve.-
jõudsime taas punase väljaku servale, kus asusid kummid elik klavnaja univermagasinid. mida kõike sealt oli saada.
arvasin, et sinna võiks oma santlaagrri üles lüüa, ega ühe nädalaga seal ära ei poodle.
leppisime kokku mitu tundi kummis ollakse ning määrasime kohtumispaiga.
sellal, kui teised sees kolasid jõlkusin mina rahulikult väljas.
nähes kollast kvassipütti, hakkasid sisemised soolikad seda jooki nõutama. järjekord oli õnneks lühike: haarasin kaks pooleliitrist kannu. maitsesin: niivõrd eheda maitsega oli, mis tollest, et veidi käärinud mekk oli man. esimene kannutäis läks nagu ühe sõõmuga ja kannu tagasi asetades märkasin uudishimulikke pilke: hallipäised veteraanid olid oma voinski zakaazidele pausi teinud. teist kannu rüüpasin väikeste sõõmudega.
-tavaarists, atkuda võ?-
otsustasin veidi soomlast mängida: - lemminkäinen kaljajuomat on hüvin, kahjuksi ei puhu rüssat ega ka venelaiset kieli.-
oleksite näinud, kuis taatidel suu lahti jäi...
(jätkub...)
proovisin ükspäev teha kohvi.