uurija kabinetis istusin ja jõllitasin ametnikuga tõtt.
siis küsis too: imja?
mina vahtisin põlgliku ilmega ja ühmasin: ei ime.
seltsimees kirjutas miskit üles ja esitas järgmise küsimuse: otsestvennije imja?
pervert olen või? tahab mulle miskit kaela määrida? mõtlesin mornilt ning ühmasin: otsest vist... - sel hetkel tuli pähe mitte edasi kõnelda -
jällegi kirjutas uurija midagi - semeijnoje imja?
- mida, mida? - tahtsin juba hakata protesteerima - mis seemneimeja ma siin teie arust olen, avage silmad: sihvkasid ei kuskil- kui kõnetraat plärisema kippus.
pärast mõneminutilist jutupuhumist vaatas uurija mulle otsa.
ohkas korra riputas toru hargile ning läks kapi manu. tagasi tulles oli tal kaks klaasi ja pudel haljast...
umbusuga võtsin pakutu vastu. - vot see oli juba üleilmakuulus vene vastuvõtt, ainult, et ilma vene leivata ja näitsikuta -
sellal, kui ma uurijaga kahekesi viina viskasin, ootasid meie grupi teised arreteeritud juba vabaduses. grupijuhil langes kivi kaelast, kui mind uksest välja vaarumas nägi. mind lausa talutati bussi. küsisin rahvalt, omal keel pehme - ega kellelgi mingit tahedamat lihaollust pole kaasas?
niipea kui istmele istuma sain, nii kohe pilt kadunud ka oli.
ei mäleta mina, kuidas vedenhaasse sattusin. hiljem saadeti mulle grupisellide poolt mõningaid pildihetki, kus ma - tantsin, kostromaa juustukangimakett kaenlas, silitan lehma, poksin oinaga, vahin üksisilmi siga, istun pingil... ühe pildi peal jõudsin ära käia ka šeremjetovi lennujaamas, kuidas muidu ma lehvitan lennukitrepil-
ärkasin mingis toas, ise nagu jummelist loodud. kuupaiste tabas otse näkku. tükk aega selgitasin endamisi, kuhu kuradi kohta ma sattunud olen, kui tundsin, et keegi liigutas mu kõrval - tuvastasin kumerate joonte põhjal noore naise. meie unesegaste silmade teed ristusid ning veidi hiljem kohtusid ka huuled... edasistest selle öö sündmustest ajalugu vaikib.
Hommikul lonkisin metroo suunas. vaatasin plaani ja pidasin aru, kuidas ma üldse linna teise otsa sattusin... hotell, kus meie turismigrupp pidi öö veetma, asus soome vaksali kandis. leidsin taskust 5kopikalise ja suundusin metroosse.
jõudsin just sel ajal kohale, kui grupivanem hõikas - küll miilits tegeleb selle asjaga.
ilmutasin ennast bussiuksel. jutuvada vaikis hetkega. mind vaadati kui üheksandat maailmaimet.
ümisesin parajasti ühte vana viit:
-tipsuke, tilluke, minu nimi villuke
nõnda ma tutvustasin end -
mille peale tagareast kostus mürisev naer.
(jätkub...)
29.5.09
kui ljona aegu moskvas...
niinii...
hommikul olime varakult moskvas. vagunisaatjad kobistasid kogu seltskonna kuidagiviisi jalule. nii me haledate kujudena seisime, nagu lastud varesed. grupijuht kadus meie seast: no talle võis ju andeks anda, sest ta ilmselt häbenes meie seltskonda.
tuvastasime, et ei leidnud endi seast ordenikulinatega vanameest. küsimise peale vastasid vagunineidised, et veteraan läks maha narvas, et kuidas me seda ei märganud. avaldasin arvamust, et oli vist luurepataljoni soldat teine suure sõja päevil.
grupijuht naasis ja teatas, et meile kõigile oleks vaja korralik söök ette anda. peagi leidsime end kuskil sööklamoodi asutuses, kus tarakanid mööda seina ääri jooksid. me kõik vedasime näod viltu. istusime vastumeelselt toolidele ning peagi toodi kuum böršš ette. vot kus see oli ikka supp... hapuksläinud böršš... saepuruleiba haukasime peale.
siirdusime peale söömist metroosse. kus paari ümberistumise järgi olime punase väljaku ääres.
nii nagu me parasjagu välja nägime, juuksed sorakil, silmamunade all punased magamatusest tekkinud kotid, läksime värisevi käsi maailma pikimasse viinasappa seisma. tund või paar seismist ja nägime pisikest kääbust klaaskirstus. saime aru, et matustele sattusime. aga peieviina ei antud. noo kuulge, kuhu jäi ilmakuulus vene lahkus? olime väga nördinud. muidu oleks ära kulunud küll teist.
grupijuht seletas hiljem, et tegu oli 1924. aastal surnud vladimir iljitsiga. avaldasime arvamust, et kui kõik see rahvas ühisele peiepildile satuks...
lepituseks lubati vene naisi. tuli kohale minna ja vaadata.
sinna, kus tavaliselt volli vanem vend seltsimees leonid iljitš oma eeposeid ette kandis. mis sest, et enamus rahvas magas need maha. see oli ka ainus koht, kus sai timukraatiat arendada.
lunastasin omale bileta, mis ei pidavat tähendama omasooiharat suve, vaid pääset.
...põrgusse? taevasse? paradiisi?...
astusin tundmatusse.
silme ees avanes hiiglasuur saal, mis tugitoole täis. äratundmise-rõõmu tagas kümneka portree. nii kodune tunne tekkis.
justkui oleksin ise tuhandete seast depoo-taadiks, mis? ahsoo, deputaadiks valitud. astusin oma looži suunas, kui kohtusin kaine grupijuhi ja kamraadidega, kellega eelmisel õhtul sai ikka korralikult....pika otsimise järel leidsime oma sitsplatsid üles, ning vajusime istuma.
hämardus. valgus koordis, eee... koondus püünele. väljuhäälditest tervitati meid. hüppasin püsti ning kavatsesin... kui mind pluusiservast tõmmates tagasi sunniti. ei saanud eriti aru, kas esineb breznevodka või oli berjoška. viimane tähendavat muideks kasekohinat, tõsi küll ümbernurga. aga jah, kultuurielamus sai vist kange, ma eriti palju ei mäleta küll sellest.
et uni nakkav on, seda ma teadsin ammu.
esimese vaatuse lõpus, kui rahvas käsi kokku hakkas lööma, kargasin oma punaselt sohvalt ka mina püsti ja aplodeerisin kaasa. hõikasin veel: braavo, tavaarists leonid iljits, slavaa kapeeses - ainult et breznevit polnud.
- grupijuht oli pärast öelnud, et ta oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. küsisime et miks? et me norskasime kuuekesi, üks valjemalt kui teine. mina seepeale tähendasin, see oli mõnede jaoks uus kogemus. vot seda stereofoonilist heli pole paljudel ja ega siis ühekülgselt ka saa seda kajastada. see on publikupoolne tasuta oboe-moodi vastukaja. kui meile oleks sellise prohvesionaalse pillipuhumise eest makstud...
oli mis oli, teist vaatust me ka ei näinud. siis kui tuled särama lõid ja silmad hakkasid harjuma selle valgusega, olid meie ümber grupp miilitsaid - nii oma kaksmümmend tükki vist, mul läks lugemine sassi, sest nad sebisid liiga palju - kes haarasid meid kaasa.
(jätkub...)
hommikul olime varakult moskvas. vagunisaatjad kobistasid kogu seltskonna kuidagiviisi jalule. nii me haledate kujudena seisime, nagu lastud varesed. grupijuht kadus meie seast: no talle võis ju andeks anda, sest ta ilmselt häbenes meie seltskonda.
tuvastasime, et ei leidnud endi seast ordenikulinatega vanameest. küsimise peale vastasid vagunineidised, et veteraan läks maha narvas, et kuidas me seda ei märganud. avaldasin arvamust, et oli vist luurepataljoni soldat teine suure sõja päevil.
grupijuht naasis ja teatas, et meile kõigile oleks vaja korralik söök ette anda. peagi leidsime end kuskil sööklamoodi asutuses, kus tarakanid mööda seina ääri jooksid. me kõik vedasime näod viltu. istusime vastumeelselt toolidele ning peagi toodi kuum böršš ette. vot kus see oli ikka supp... hapuksläinud böršš... saepuruleiba haukasime peale.
siirdusime peale söömist metroosse. kus paari ümberistumise järgi olime punase väljaku ääres.
nii nagu me parasjagu välja nägime, juuksed sorakil, silmamunade all punased magamatusest tekkinud kotid, läksime värisevi käsi maailma pikimasse viinasappa seisma. tund või paar seismist ja nägime pisikest kääbust klaaskirstus. saime aru, et matustele sattusime. aga peieviina ei antud. noo kuulge, kuhu jäi ilmakuulus vene lahkus? olime väga nördinud. muidu oleks ära kulunud küll teist.
grupijuht seletas hiljem, et tegu oli 1924. aastal surnud vladimir iljitsiga. avaldasime arvamust, et kui kõik see rahvas ühisele peiepildile satuks...
lepituseks lubati vene naisi. tuli kohale minna ja vaadata.
sinna, kus tavaliselt volli vanem vend seltsimees leonid iljitš oma eeposeid ette kandis. mis sest, et enamus rahvas magas need maha. see oli ka ainus koht, kus sai timukraatiat arendada.
lunastasin omale bileta, mis ei pidavat tähendama omasooiharat suve, vaid pääset.
...põrgusse? taevasse? paradiisi?...
astusin tundmatusse.
silme ees avanes hiiglasuur saal, mis tugitoole täis. äratundmise-rõõmu tagas kümneka portree. nii kodune tunne tekkis.
justkui oleksin ise tuhandete seast depoo-taadiks, mis? ahsoo, deputaadiks valitud. astusin oma looži suunas, kui kohtusin kaine grupijuhi ja kamraadidega, kellega eelmisel õhtul sai ikka korralikult....pika otsimise järel leidsime oma sitsplatsid üles, ning vajusime istuma.
hämardus. valgus koordis, eee... koondus püünele. väljuhäälditest tervitati meid. hüppasin püsti ning kavatsesin... kui mind pluusiservast tõmmates tagasi sunniti. ei saanud eriti aru, kas esineb breznevodka või oli berjoška. viimane tähendavat muideks kasekohinat, tõsi küll ümbernurga. aga jah, kultuurielamus sai vist kange, ma eriti palju ei mäleta küll sellest.
et uni nakkav on, seda ma teadsin ammu.
esimese vaatuse lõpus, kui rahvas käsi kokku hakkas lööma, kargasin oma punaselt sohvalt ka mina püsti ja aplodeerisin kaasa. hõikasin veel: braavo, tavaarists leonid iljits, slavaa kapeeses - ainult et breznevit polnud.
- grupijuht oli pärast öelnud, et ta oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. küsisime et miks? et me norskasime kuuekesi, üks valjemalt kui teine. mina seepeale tähendasin, see oli mõnede jaoks uus kogemus. vot seda stereofoonilist heli pole paljudel ja ega siis ühekülgselt ka saa seda kajastada. see on publikupoolne tasuta oboe-moodi vastukaja. kui meile oleks sellise prohvesionaalse pillipuhumise eest makstud...
oli mis oli, teist vaatust me ka ei näinud. siis kui tuled särama lõid ja silmad hakkasid harjuma selle valgusega, olid meie ümber grupp miilitsaid - nii oma kaksmümmend tükki vist, mul läks lugemine sassi, sest nad sebisid liiga palju - kes haarasid meid kaasa.
(jätkub...)
26.5.09
kui ljona aegu moskvasse sõitsime...
niinii....
siis kui nõukogude võim kestis, oli enamus rahvast sellega rahul. lepiti oma saatusega.
nõukogude võimu aastail oli idapoolne avarus lahti. ole vaid mees ja reisi. just nagu tänapäeval lääne suunas asi käib.
nii ka mina käisin ühe korra moskvas ära. aasta oli siis 81 või... igal juhul peale olümpiamänge see trussikuga... eee... tuusikuga reis toimus.
reis (mitte naise oma) pidi toimuma sedasi, et rongiga sinna, kohapeal kaks päeva ja siis tagasi samuti ...
õhtul sai balti jaamas reispassi võetud üksjagu, et seepärast ei tahetud vagunisse lasta.
grupijuht oli mures. seltskond aga, kes kokku tuli, oli lausa vastupidises meeleolus.
küll keelitasime vagunisaatjaid meid peale võtmast, need lubasid miilitsale helistada... ühesõnaga jama värk oli.
lõbusamast lõbusam meie seast märkas midagi, mida meie seda mitte ei teinud: nägi ordenikulinaid kandvat vana habemikku. kes aga osteti pudeli vana tallinnaga ära.
vetevana... möhh! veteraan siis rääkis neidudele augu pähe. mitte kuulipritsiga, vaid õndsa sõjajutuga. sekka vajutati stalinit ja leninit...
vot estonskije turistiskoje grupp gastrollivajet maskvu, sevodnja lällalää, a zaftra hapuogurtse remondivajut golovki i slusaajevat voinsskii zakazi. pasaluista ...
vanakese jutu peale leebusid vagunisaatjad ja lasid meid kupeedesse, kus me võtsime uued kärakad lahti ja laulsime rahvalikke laule. peale viiendat valge viina putlit kamba peale läks mu pilk nii häguseks et ei mäletand enam miskit.
(jätkub...)
siis kui nõukogude võim kestis, oli enamus rahvast sellega rahul. lepiti oma saatusega.
nõukogude võimu aastail oli idapoolne avarus lahti. ole vaid mees ja reisi. just nagu tänapäeval lääne suunas asi käib.
nii ka mina käisin ühe korra moskvas ära. aasta oli siis 81 või... igal juhul peale olümpiamänge see trussikuga... eee... tuusikuga reis toimus.
reis (mitte naise oma) pidi toimuma sedasi, et rongiga sinna, kohapeal kaks päeva ja siis tagasi samuti ...
õhtul sai balti jaamas reispassi võetud üksjagu, et seepärast ei tahetud vagunisse lasta.
grupijuht oli mures. seltskond aga, kes kokku tuli, oli lausa vastupidises meeleolus.
küll keelitasime vagunisaatjaid meid peale võtmast, need lubasid miilitsale helistada... ühesõnaga jama värk oli.
lõbusamast lõbusam meie seast märkas midagi, mida meie seda mitte ei teinud: nägi ordenikulinaid kandvat vana habemikku. kes aga osteti pudeli vana tallinnaga ära.
vetevana... möhh! veteraan siis rääkis neidudele augu pähe. mitte kuulipritsiga, vaid õndsa sõjajutuga. sekka vajutati stalinit ja leninit...
vot estonskije turistiskoje grupp gastrollivajet maskvu, sevodnja lällalää, a zaftra hapuogurtse remondivajut golovki i slusaajevat voinsskii zakazi. pasaluista ...
vanakese jutu peale leebusid vagunisaatjad ja lasid meid kupeedesse, kus me võtsime uued kärakad lahti ja laulsime rahvalikke laule. peale viiendat valge viina putlit kamba peale läks mu pilk nii häguseks et ei mäletand enam miskit.
(jätkub...)
24.5.09
lihtne kahekäiguline lõunasöök
vajaminevad osised:
puljongipulber
peenikesed kiirnuudlid või -makaronid
tomatikörlönt (räim, kilu, uba vms. tomatis)
leib
juust, sink, vorst
haara puhas pooleliitrine kruus.
puista sinna kolmandiku jagu peenikesi kiirnuudleid, üks teelusikatäis puljongipulbrit ja vala keev vesi peale. sega see korraks teelusikaga liikvele, et kuum vesi kõikjale pääseks.
aseta tass või taldrik kruusile peale ning lase tõmmata ca 5-8 minutit.
selle ajaga jõuad kindlasti paar leivaviilakat valmis vaadata ja need juustuga (vorst, sink) katta.
võta tass või taldrik kruusi pealt ja liiguta lusikaga veel kord.
hinda nuudlite valmidust.
lase nuudlitel põhja vajuda.
võta mugav isteasend sisse.
haara leib vasakusse ja puljongikruus paremasse kätte.
hauka leiba ja rüüpa puljongit peale.
proovi nuudleid mitte helpida.
kui puljongivedelik otsas, ava tomatikörlönt ja kalla nii palju, kui ära arvad söövat, nuudlitele peale.
sega korralikult läbi.
nii saad vähe tahedama kehakinnituse.
meeldivat isu!
p.s. peale söömist loputa kindlasti kruus ja lusikas puhtaks. vastasel juhul näed rohkem vaeva, kui asi väärt on.
puljongipulber
peenikesed kiirnuudlid või -makaronid
tomatikörlönt (räim, kilu, uba vms. tomatis)
leib
juust, sink, vorst
haara puhas pooleliitrine kruus.
puista sinna kolmandiku jagu peenikesi kiirnuudleid, üks teelusikatäis puljongipulbrit ja vala keev vesi peale. sega see korraks teelusikaga liikvele, et kuum vesi kõikjale pääseks.
aseta tass või taldrik kruusile peale ning lase tõmmata ca 5-8 minutit.
selle ajaga jõuad kindlasti paar leivaviilakat valmis vaadata ja need juustuga (vorst, sink) katta.
võta tass või taldrik kruusi pealt ja liiguta lusikaga veel kord.
hinda nuudlite valmidust.
lase nuudlitel põhja vajuda.
võta mugav isteasend sisse.
haara leib vasakusse ja puljongikruus paremasse kätte.
hauka leiba ja rüüpa puljongit peale.
proovi nuudleid mitte helpida.
kui puljongivedelik otsas, ava tomatikörlönt ja kalla nii palju, kui ära arvad söövat, nuudlitele peale.
sega korralikult läbi.
nii saad vähe tahedama kehakinnituse.
meeldivat isu!
p.s. peale söömist loputa kindlasti kruus ja lusikas puhtaks. vastasel juhul näed rohkem vaeva, kui asi väärt on.
Tellimine:
Postitused (Atom)