kord... kolmas osa

kord ühel pidul sattusin üleloomulike jõudude meelevalda.
peale paari raundi võitluses vägijookidega tekkis suitsuhimu, aga suitsetada tohtis väljas trepi peal.
restorani teiselt korruselt trepist alla tulles põrkasin kokku ühe vuntsiga.
vabandasin tüli tekitamise pärast - vunts läks restoranisaali, ise liikusin välisukse suunas.
nii, kui ukse lahti lõin - seesama vunts oli trepil suitsu tegemas.
mul läks ähmiga meelest, milleks ma alla üldse tulingi.
hingasin paar sõõmu värsket õhku ja keerasin ukse pealt ringi ning naasesin pidusaali.
ma hämmeldusin, kui nägin taas sedasama vuntsi laua ääres istumas.
hakkasin juurdlema - nii, kummutan ühe pitsi... häähh... sakumm peale, niinii. trepil ma ette kedagi ei lasknud? ei! aga kuda kurat siis sai üks inime minust kaks korda mööda ilma, et ma näinuksin? hõkk...
mina vana loll ei teadnud, et tegemist oli kaksikutega.

kord käisin koolis.
pinki nühkides olid mu koolivormi käised üsna pea auklikud.
ma loll ei nõudnud nahast lappe küünarnukkidele.

kord täistuubitud bussis sõites panin tähele, et minu ümber on meetri jagu ruumi.
tükk aega otsisin selle põhjust, et kas haisen liialt - nuusutasin ennast, ei miskit.
järgmisel hommikul panin spetsiaalselt puhtad riided selga - sama jama.
hakkasin juba muretsema, kas ma eneseteadmata olen mõne arvates pervert või asotsiaal?
ma loll järasin sibulat ja küüslauku.

kord... teine osa

kord kõrtsis viina juues tuli isu suitsu teha.
ostsin paki camelit ja pistsin pläru näkku.
ma loll ei teadnud, et kuivatatud kaamelisitt nii kange on.

kord pidasin juubelit.
sugulased sõbrad ja tuttavad tulid õnne soovima.
pärast põhjalikku joomingut oli neid järsku miskipärast rohkem siginenud.
mina loll nägin neid mitmekordselt.

kord sanatooriumis puhates tegin tutvust rannajoonega.
sattusin paika, kus olid ainult paljad naised - olin otsapidi jõudnud naiste paradiisi.
mina loll tantsisin suurest rõõmust ning mõtlesin, et olen koolend ja seitsmendas taevas, millest kirjutab koraan.

kord käisin laadal.
tahtsin õlut - aga ei saanud tilkagi.
minu loll pea unustas tengelpunga koju.

kord mitu-setu aastat tagasi tegin maal jaanituld.
pruulisin jaaniõlut ja tegin saslõkki.
pärast ei-tea-mitmendat kannu tundsin, et pean peldikut külastama.
mina noor loll ei osand arvata, et noor õlu peab tagumiku kaudu hirmsat moodi purisema.

kord...

kord saunas olles kirus külamees oma nohu.
et see ei tahtvat taganeda.
ma torkasin pähekerkinud mõtte, et tuleb vähem võid leiva peale määrida.
külamees oli vastu põrutanud, tema võid ei söögi, leivamääre on ikka margariin.
mina loll jälle ei osanud keelt hammaste takka hoida - võibolla margariin tekitab rohkem tatti, mis on venivam. või baasil tatt on igatahes küll vesisem.

kord külas olles ei osanud ma pilku peita.
ma vahtisin ammuli sui, kuidas naabri perenaine ennast lahti riietas ja dušši alla läks.
kui ta pesemast tuli ja aknast välja vaadates soolasambast mind nägi, oi kus hakkas kriiskama.
ma loll seisin kogu selle aja ühe koha peal ja jõllitasin hoopis seda, kuidas kraana tõstis kõrghoone katusele rolls-royce limusiini.

kord läksin ühe peremehega kõrtsi.
too oli sulased ühes võtnud, et teeb uue auto liigud.
küsis nolkidelt - mis neile läheb?
tekiila ja rumm, oli vastuseks.
mina loll võtsin viina ja õlut - pilt kadus tasku.

kord tuli sõber külla.
mina loll jootsin ta täis.

kord joobnud päi koju tuiates ristus mu tee politseinikega.
nimelt neile ei meeldinud konkurents.
ma loll reguleerisin ristmikul liiklust.

kord pohmellis olles läksin tööle.
naelu seina lüüa ei saanud - käed värisesid.
pandi mind saagima. töö sai otsa.
ma loll saagisin nagu purjus saekaater laudu.

kord nägin ühe küla bussijaamas seismas kaubikut.
kaubikul kiri: LINNUD
ma loll läksin küsima, mis lindudega kaubeldakse, kas linnalindu kah osta saab

kord käisin pulmas.
hakkas pärast häbi.
mina loll olin osanud perbüroos ennast tooli alla juua.

kiri kaugelt ja ometi siitsamast

...aastaid tagasi, kui ma veel pealinnas resideerusin ning seal korterit mitu head aastat üürisin, oli mul töökoht, kust sain ka palka. mingil ajahetkel tekkis tööandjaga konflikt, peale mida hakkas teine revideerima minu palgasummat. siis ei olnud tänapäeva proletariaadi hüveks loodud ameteid. mul oli kasulikum jalga lasta. sellest ajast olen pidanud pealinnas elades mitmesuguseid nõndanimetet juhutöid. pidin loobuma selle tõttu oma hüvast üürikorterist, mis asus küllaltki normaalses kohas, kus oli ligipääs nii raudtee, trammi kui ka bussiliiklusele. pood asus sellesamuse maja keldris. kõik olid omad.
kui algasin juhutöödega, siis pidin iga hommikul kohal olema, olenemata sellest, kas tööd oli peremehel pakkuda või mitte. seda ei küsinud keegi, palju ma raha kulutasin ainuüksi töökohale jõudmiseks ja pärast koju tagasipöördumiseks. talongid läksid nagu soojad saiad. mõnikord saabus peremees poole päeva pealt kohale ja teatas, et nüüd siuke lugu, see klient, kelle juures ma parasjagu töötasin, jättis maksmata, olgu ma kena ja mingu nüüd koju.
kuna tulud pidevalt vähenesid, otsustasin pealinna elule lõpu teha. kolisin väiksemasse kohta - nõndanimetatud unisesse provintsilinna. selleks ajaks olid üürikorterite hinnad ka seal pealinna omadega võrdsesse seisu jõudnud, aga palgad olid väiksemad. nii olin dilemma juures, et kas kolida veel väiksemasse linna või asulasse, kus hinnad mõistlikud ja tööde vahel eriti valida ole. pooljuhuslikult siis sain haapsalu kanti tööle, sedagi ühe tuttava kaudu. nii mõnusat kohta annab maa pealt otsida. ühe hooaja olin seal tööl, kui mulle teatati, et peremees tegi rahadega vehkat. kuuldavasti riosse. aga kes seda ikka usub. seejärel jäeti mulle maksmata palk, mille olin ausalt välja teeninud. uurisin, kus sullerist peremees elas. selgus, et see oli oma kinnisvara enne afääri maha müünud kena kopika eest. tulin siis tühjade kätega tulema. paljud jäid hoopis pikema ninaga. siis kobisin sisemaale, leidsin tööd ja sedagi hooajaks. talved tuli kuidagiviisi üle elada. üüriraha tahtsid kõik, olenemata sellest, kas mul oli tööd või mitte. masendavast olukorrast ülesaamiseks haarasin ikka ja jälle murest ülesaamiseks viinakuradi ligi. nagu takkajärgi selgus, oli see ikka väga ränk hind. sattusin prügikastiinimeste hulka. sa vaevalt kujutad ette, mis ma pidin üle elama. kaasinimeste põlglikku suhtumist. eriti nende poolt, kes lugesid endid jõukateks, edukateks... 
minuga jäi eneseuhkus, uhkus, mis ei lubanud mul nende inimestega külg külje kõrval olla. oma eksirännakutega jõudsin lõpuks prügimäele. paraku oli juba see aeg saabunud, mil prügilaid kinni hakati panema. mitte keegi ei hoolinud minust, ei ametnikud ega ka kaasinimesed, kellega balti ketis sai seistud. olen mõelnud mitu korda endale kätt külge panna, kuid viimasel hetkel on mõistus mu tagasi maa peale toonud. 
nüüd, kus mu elu on rööpasse minemas, ühe kauge sugulase juures on mul oma tuba, mida püüan korras hoida, just niipalju, kui ma suudan. selle nimel tasub veel elada.
mul on hirm: nimelt see, et peavarjuandja on juba mitmendat kuud tööta.
ta ise naerab, et mis see ära ei ole: töötukassast saab veidi raha. kui sellest väheks jääb, siis võtab vanast rasvast juurde, õnneks pole tal laenu kaela peal.
aga ikkagi...

see kiri kukkus raamatu vahelt, kui ma korrastasin nüüd juba toonela teedel rändava sugulase toas raamaturiiulit. nagu arstid hiljem ütlesid, nõrk süda. tervis oli tal siis juba kehva, kui ma temaga üle aastate kokku sain. viisin ta enda juurde, harisin ta puhtaks: juuksed-habemetüükad nulli, vanad riided põletasin ära õues asuvas tünnis...
ei oska nagu ühest seisukohta võtta. sellepärast ma selle ümber trükkisin.
kas tõesti on olukord selline, kus me kõik kiirustasime euroopasse ja selle kiirustamise tuhinas unustasime inimlikkuse, unustasime kaastunde ühiskonna nõrgemate vastu? 

lihtne tomati-õuna-küüslaugusalat

võtsin kolm suuremat tomatit.
kaks mingisugused rohelist tüüpi, mis valmis olid (pole halli aimugi, mis sorti) ja ühe punase.
lõikusin nad lõikelaual tükkideks ning kohe kaussi.
siis tõin ühe valge klaari õuna. see läks samuti tükkideks lõigutuna tomatitele seltsiks, sibulat ei viitsind koorima hakata (ega nutma puhkeda), sellepärast haarasin paar küüslauguküünt: hakkisin needki ära.
lisasin sorts õli, paar näpuotsatäit soola ning viiepiprasegu.
segasin kõik segamini.
maitsesin, vangutasin pead ja lisasin sidrunipipart tsipake juurde.
serveerisin sellessamas kausis, kus see möks kokku oli keeratud. 

sobiv lisand praekartuli ja grilllvorsti kõrvale.