olid handsapäevad või ei olnud?

käisin kah tarbatus handsapäevadel.
reedel oli mul koondamisteade ja -rahad käes ning tegin teistele välja.
ostsin viis pudelit viina, paar kilo krakovi vorsti ja ämbritäie kilusid. euroalustest tegime mõnusad istumisealused, kaablitrumlist sai pidusöömaajalaud. nii me siis tähistasime minu viimast päeva -piiks- töökas kollektiivis. ülemus käis paar korda üle ukse kaemas. ütlesin talle, et kui ta ei ühine meiega, siis käigu...
rohkem me teda ei näinud.
laupäeva hommikul istusin bussi peale, et handsapäevale kimada. pea lõhkus valutada.
lohutasin ennast sellega, et tarbatus saab ehtsat handsat.
aga võta putlist. ei olnud samakapäev.
kuradi kurat - vandusin.
tuli õllega leppida.
tibi tuli kohe ligi, küsis - mida mulle?
kähisesin vastu - leiba ja vett, õieti õlut ja praadi.
huvitav, et jook tuuakse välgukiirusel kohale, võrreldes praega. kõõnisin ühekorraga pool kannu soolikaisse. hea tunne tekkis.
siis sain mahti rahvamassi silmitsema hakata. kas petsid mu silmad või nägin tonti: ammukadunud sõber tormas kiire kõnnakuga mööda. jõudsin hõigata, kui ta peatus ning mind tunnistas. ilmetu nägu läks irvele - tundis mu ära, raibe. siis trügis ta rahva seas mu laua juurde, viskas viieka pihku ning istus mu vastu. tellisin talle ka saku rocki ja praadi.
peale teist kannu jalutasime püssirohtu.
kuidas ma pirogovi künkal võmmi masinasse sattusin, ei mäleta ei mina ega ka a.i.v.o.
täielik müsteerium.
nagu hulkur hiljem ütelnud - tarbatus ei tasu saku õltsi pruukida - 

tarbatu ajaloost

ajalugu on muudetud nii ja teisiti, tavaliselt kirjaoskajarahva kasuks.
tahakski mõned ebatäpsused eemaldada.
oma tuhat aastat tagasi oli emajõe voorel vanade eestlaste kõrts, mida hüüti tarbatuks.  
eksis mingi kiievi linnriigi troonipärija, nimepoolest jaroslav tark, siia põhjamaale. kus sa tohid eksida, kui nimeks tark on. ehk mitteloll. 
astus kõrtsu ja mekkis head õlut, mis mõdu peal kasvanud valitseja veidi imelikuks tegi. hakkas ta kraaklema ja kohalike kuttidega tüli norima.
need peksnud teise vaeseomaks ja viskasid kõrtsist välja.
läks mees lõunasse tagasi.
mööda läks paar aastat - troonipärijast oli saanud valitseja.
asutades maailma esimese karskusliikumise "družiina" ehk kainerite esivanema. tõlkes tähendas too algselt anonüümsed alkohoolikud, mis hiljem rahvusvahelise üldsuse survel muudeti sõpruskonnaks. kui kiievis asi hapuks hakkas minema, kogus vürst jaroslav mitteloll sõbrad kokku ja padavai emajõe kallastele. 
kõrts vallutati ilma inimohvriteta. kõik vaadid joodi tühjaks.
isegi kroonik-munk nestor pidi ennast oimetuks jooma. jumalikus skisofreenilises pohmellis ta kirjutas loo, kuidas tema isand vallutas vana kindluse, ning ehitas uue linna, mida nimetati juba jurjeviks. ajalugu vaikib sellest, kuidas sai jaroslavist jürka. eks see ole pika joomingu tagajärg.
et asi tõeline tunduks, oli isand jaroslav maalinud tökati või tõrvaga oma nime ukseplangule. mida ajaloolased nii suure hoolega taga otsisid nagu otsiti sigtuna linnaväravaid tarvanpääst.
kui vanad eestlased naasesid oma kõrtsi pidu panema, kaesid, et vaadid tühjad, said nad vihaseks, peksid nad teistkordselt jaroslavi läbi, et see lubas mitte enam pühjamaale tulla. peab ütlema et sõnapidaja mees oli. mitu inimpõlve said vanad eestlased tarbatu kõrtsis rahulikult õlut libistada.
tormiline ajastu algas hoopis 800 aastat tagasi, kus mungad käisid külades ning sattusid ka hea õlle meki man.
vanadel eestlastel oli parasjagu laulupidu pidada ja laulsid omad laulud ära ning soovisid kuulata, mida võõrad oskavad. sestap nad julgustasid munke laulujoru üles võtma, hüüdes - laula laula pappi!
kuna mõnele tõsiusklikule mungale hakkas eestlaste muusika meeldima, samas olid eesti tüdrikud ilusad ja kenad, siis otsustasid nad degradeeruda rooma paavsti alluvusest.
eks see ole ka põhjuseks, miks paljud ei naasenud riiga.
aga piiskop albert vihastas.
tulnuks vaid albertil mekkida tarbatu õlut, kui viha maha lahtunuks.
aga ei, kadedus rõhus ta hinge, et eestlased oskavad hüva õlut pruulida.
ei saanud tema oma humalaleotisest lahti. uuslinlased ei tahtnud ju kallist solki osta, viitasid tarbatu õlle paremusele.
alberti peas küpses kurikaval plaan, kuidas konkurendid eemaldada. ta koondas kokku allesjäänud mungad ja käskis neil valet kokku keerata. siis kuulutas välja ristisõja.
vallutades tarbatu kõrtsi, ei saanud ta lahti kiusatusest muuta nimekuju endale meelepärasemaks. dorpat sobis tarbatu vaimu murdmiseks suurepäraselt.
läks aega mis läks, kui eestlastele koitis, et tarbatu vaimu ei murra miski.
see hõljub tänaseni tarbatu kohal.

parmud - alhvred hitskoogi võtmes

kui paar päeva tagasi jõudis eesti meediasse uudis, mis pani mõned muigama, ei osanud paljud arvata, et tegu võis olla ühe intsidendiga paljude seas. 
parmu taga ajanud sohver vänderdas teel - oli pea kõikide ajalehtede esikülgedel. 
järgmise päeva peauudiseks oli parmu tunnustega naiskodanik hulpimas supelrannas.
tänase peavoolu meediumi uudiseks - päästeamet hoiatab! parmud ründavad... päästeamet soovitab inimestel koju siestat pidama jääda. 

nende uudiste taustal võtsin mõned telefonikõned ühe maailma salajase ühingu liikmetega ning palusin neil tulla ülisalajasse laboratooriumi g maakonnas x-meetri sügavusele punkrisse.
ei läinud palju aega kui uuno ja naadja tulid peaaegu koos. stopper näitas siiski, et esimesena jõudsin mina kohale. uuno ja naadja, nagu ma tuvastasin neilt võetud proovidelt, olid tulnud ühe talu heinalakast, kus nad heina tallasid mitu päeva. mida nad öösel tegid? millega noored ikka tegelevad... 
seejärel lendas kohale langevarjusporti harrastanud herr m koos oma tubli abilise frau manipenniga.
ning kõige lõpus sadas taevast alla igati ontlik kodanik mr.domb, kes vastu maad mütsatades tõi võikaima karje, mida inimkond polnud aegade algusest saadik kuulnud.
turgutasin mr.dombi pudeliveega, kuni ta silmad avas.
mr.dombi lai naeratus tõi kõigile lootuse, et tänane päev võib lõppeda teistmoodi.
aeg liikuda! - andis herr m korralduse. meie kõigi turvalisuse huvides ma ei räägikski, kaua meil läks kohale jõudmiseks.  
sisenesime osavalt maskeeritud koopasuhu.
vaatasin hetkeks selja taha. minu tegu kordasid ka teised.
seda, mida me nägime, ei unune eales - linn oli täielikult zombistunud parmude meelevallas.

mul vist on naiste seas lööki

no on ikka inimesel aru. 
ja mõistusel pole otsa ega äärt.
kellel siis veel? 
eks ikka minul. 
kirjutasin ühel päeval ilusti enda moskva seiklustest loo lõpuni ja arvasin salvestavat selle kuskile ära.  
ei enam leia - mis läinud, see läinud.
nüüd enam ei võta ka kuskilt otsast kinni. 
mis siin ikka nukrutseda - elu läheb edasi...

nagu ma kuskil ööhulkuri manu (mine tea, äkki ta ostiski manchesteri unitedi vutiklubi ära) kommenteerisin:

messasja? sääski on võrreldes eelmise aastaga küll vähem, aga parme on kuhjaga juurde tulnud. isegi kui lööd kaks maha, lendavad sada asemele. isegi õlut on hakanud teised juba pudelist kaanima. raisk, ma ütlen…

kunagi elu sees pole ma nii palju parme näinud, kui sel suvehakatusel. lausa ullumaja. 

isased parmud on viisakad. vähemalt, kui ütled, et täna õlleraha mul pole anda, jätavad nad su rahule. selleks päevaks.
aga emased, just emased on verejanulised.
keelitad või mitte, ikka tükivad ausale meeskodanikule ligi.
ei saa enam inimese kombel korralikult päikesevanni võtta, kui juba on teised platsis. 
ma saaks veel aru et üks või kaks. aga neid on sadu.
ise ma ei hiilga just adoonise või tsippendaali välimusega (versus suur õllekõht ees, et ei näe kusta ja leemendan higist, juuksed võidunud ning sorakil nagu põrgupõhja vanakuradil endal, nägu alailma punane, ähkimine on kujunenud elunormiks, veenilaiendid sääremarjadel...), kelle peale naised nii-öelda kolmandas või kuuendas nooruses tormi jooksevad. nii, et tuulispask, mis nende järel käib, kuused koos juurtega üles kangutab.
aga vaat...
mul on vist lööki või mis?

lõpetan tänaseks, panen pahaama särgi selga, tõmban permuuda püksid jalga ja torkan vanad tseebo sandaletid jala otsa ning lähen külastan mõnda ööklubi.

ahoi! alt ära! siit ma tulen!