õlletest: jõulusokk

kui ma täna netti ilmusin, ei osanud ma aimata, et jõulud parasjagu käibel on. maausulistel pidi lausa uus aasta käivitund, sest enam kipu päevad ei lühenema meie laiuskraadidel. nüüd on takkalükkamist vaja, et nagu eestlaste komme kipub olema, algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama kah.
tagasi tulles alguse juurde - kiideti tänast kangelast , et mul tekkis tahtmine ka proovida, kas kiitus ikka tõele vastab.
mul sel aastal sussi aknalaua peal polnud ega jõulusokki kamina küljes rippunud, siis haarasin poest kaasa hoopis pudeli, millel kiri - jõulusokk. viimase näol on siis tegemist tume pühadeõllega, millel alk.6,0%vol. kuna see kesvamärjuke oli saadaval kahes erinevas, liitrises ja pooleliitrises mahutis, näppasin siiski väiksema nõu. silt oli hästi stilistiseeritud - tumeda taustaga hõbeääritud silt, kus keerusarvedega soku pea ja hõbedane rahvuslikus kangastiilis ristike - sobides lauale, ilma et häbenema peaks.
kuigi mu haistmisorganid on ajutiselt rivist väljas, siiski õrn odralinnase lõhn tungis ninna, kui pudeli avasin. siit järeldan, et tegu on maitsva õllega. kallates jõulusoku carlsbergi 0,4l õlleklaasi, tekkis tumepruuni vedeliku peale helepruun vaht.
mekkima asudes mõtlesin, millise õllega ma seda jõulusokku peaksin võrdlema.
kangust paistab teisel küll olema, sest pärast paari-kolme mehist suutäit tundsin rindu tekkivat soojust. maitse on pigem mõrkjas, mis on suus üsna pikka aega. enam-vähem samasugune maitse jääb ka pärast musta põranda või vähe kergelt kõrbenud leiva söömist suhu.
nüüd kerkis ajukäärude sügavamatest soppidest välja, et kui tarbatus pruuliti ammusel ajal diselit ja turbodiselit, sai ikka noid mekitud. ja paar aastat tagasi haljala rahvas tõi välja talveõlle, mis andis sooja. olles hinnalt üks soodsamaid õllesid...
oh, olid ajad...
oot, ma võtan nüüd vahepeal ühe lonksukese. siis kirjutan veel.
jõulusokk on siis seltskonna õlu, mida ei pea ühekorraga ära jooma, nagu saksmannid saku reklaamis seda tegid.
seega ajaviitmise märjuke on tänane kangelane, sobides eestipärases kõrtsis prae kõrvale.
pool liitrit õhtu kohta pole paha. eriti veel siis kui seltskonnamängud vajavad turgutamist - näiteks keerutades kena näitsikuga tantsupõrandal või on käsil mesilane-aias-tüüpi rahvalik mäng, siis hüppad korraks oma õllekannu juurde, võtad punnsuutäie ja jätkad sealt, kus ennist pooleli jäi.
muide, tagaküljel on soovitus, kuidas õiget jõulusokku teha.
muhe õlu, ütleksin...
punkte annan esialgu antud õllele lausa 9.

õlletest: jäägri õlu

käisin täna metsas rassimas.
päris ilus olemine üle pika aja - lausa jõulune tunne - lumi tuli peenikeste helvestena alla. ilm polnud nii külm, mis mõned päevad tagasi, kui aiateibad paukusid.
hommikul hoiatati meediumis: täna on aasta lühim päev. siis sai vastavalt varakult poes käidud.
näppu juhtus seekord taaskord puls'i reljeefkirjaga pudel. sildi värv oli siiski roheline ning beezis vanas gooti kirjas oli jäägriõlu, mille kohal tedrekuke motiiv.
kohapeal sain selgust, et tegu on tumeda ürdimaitselise laagerõllega.
kodus korkisin pudeli lahti. kallasin vedeliku puhtasse kannu. mis sai kaunistatud tumeda vedeliku ja helepruuni rikkaliku vahuga. lõhna järgi otsustades pole vist selles õlles humalaid kasutatud.
mekkima asudes tajusin õrna maltoosa ehk odralinnase maitse,
magusamaitseline õlu vist sobiks naisterahvale, mitte karmile isasele, kelle hulka kuulutan jäägriameti pidajad.
siiski-siiski tekkis mõru tunne keele peale, aga see on väga õrnake. võib olla tekitasid selle lubatud ürdid, mis sinna sisse segatud. mina igal juhul ei tuvastanud mingit rohutaimede lisaväärtust. partiisse oli unustatud lisada ehk?
juba jõudsin mõttesse vajuda, miks seda magusat õllet nimetati jäägriõlleks - germaanlastel on ürdiliköörid, mida meilgi väga hästi tuntakse. ilmselt magusad ürdiliköörid panidki puls'i õllemeistritele pähe oma magus õlu nimetada jäägriõlleks.
keel ja meel naudisklevad seda õlut juues.
meenus kunagine puls'i kirsiõlu, mis ilmselt sama retsepti alusel pruulitud...
pooleliitrine alc 5,4%vol. sobib nii noorhärrale, kes soovib oma preilnat üllatada, teadupärast paljud naised põlgavad õlle ära, jäädes siidri-gini-veini peale, kui ka teistele õllesõpradele, kes kõrtsides või koduse peo pidamisel kesvamärjukest pruugivad tuju tõstmiseks. et laululugu üles lüüa, tuleks vähemalt mitme-setmekesi oma liiter-paar nina peale ära juua. või siis ajaviiteõllena tarbida.
minul igatahes on küll tuju vähe mõnusam, kui enne õlletesti.

mitmed sõbrad on küsinud ja soovitanud anda hinnangut pallide näol.
ei julge nagu neid punkte anda, sest iga inimene on individuaalselt erinev, ehk siis - niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi.
maitse üle teatavasti kakeldakse.

minu isiklik hinnang siiski kolme õllesordi võrdluse tulemusel 10palliskaalal:
puls'i jõululegend - 8
saku kuld - 3
puls'i jäägri õlu - 7


lõpuks lisaksin juurde, uurides silti tuvastasin, et mitte pärnu õlletehas ei pruuli puls'i, vaid haljalas asuv viru õlu, mis kuulub taanlaste harboe'le.
laksatasin käega otsaette ning kirusin, võttes kõik pühakud üksteise järel letti - viru õlu ostis mõni aeg tagasi h.f.puls'i koos sarvede ja sõrgadega ära.

õlletest: kuld

Kui täna sauna soojaks küpsetasin, toodi mulle hindamiseks pudel, millel kiri "saku kuld".
pooleliitrise pudeli kuju oli nagu ikka valdavalt eestis enamlevinud putlite kuju, ainukese vahega, et õlal ja jalusel oli reljeefkujundid ja kirjad. kurgualune mustjas kuldse alläärisega kaetud silt viitas nagu aristokraatiale, millele sekundeeris mõisnikutooli-taoline põll. millegipärast meenutas viimatisena mainitud disainivälgatus mulle buurbonnide dünastiat kajastav seriaal, kus ainsa meeldejääva osa etendas mööbel. taguotsa vaadates näis silt üsna tavaline, siit oodanuks mingit ekstravagantsust - okei, kuldne ruut ja must taust ise viitavad eksklusiivõllele.
pudelist kannu kallates tekkis hetkeks mulje nagu omaaegset buratino limonaadi klaasi valades, selline gaasimullikeste voog kuldses vedelikus tekitas juba nostalgiamõtteid, aga peale tekkiv valge vaht kinnitas siiski vastupidist - tegu on ikka õllega. lõhna järgi arvestades ei tee, minu nina vähemalt küll mitte, vahet saku originaaliga. maitse on parajalt leige mõrkjas. paari lonksu järel oli vaht pealt läinud. edasi juues tekkis selline hapukas mõrkjas mekk, mis meenutab olemuselt saku originaali. siit kepsutas mõte sinnapoole, et äkki oligi saku originaal.
keel muutus mõned minutid hiljem jahedaks, kurgulagi tõi omakorda esile miskise hõrgu humala meki. mis tähendab seda, et janukustutajana on saku kuld omal kohal.
veel paar minutit hiljem tekitasid süljenäärmed ahelreaktsiooni, mis tipnes neelatustega.
alk. 5,2%vol. janukustutaja tekitas hoopis suurema janu.
kui joomata oli 0,1l, kerkis maost gaasipilv, mis kulmineeris röhatusega.
mis omakorda taas viis mõtted saku originaalile, mida rahvasuus on nimetatud "lambakuseks". andestust, õllemeistrid, kui ühe pooleliitrise õlle joomisega mõte liigub ikka ja jälle, kolmandat korda, teise õllesordi manu, siis on kas tegu selle viimatise järele ahvimisega või te üritate originaali kulla pähe maha parseldada.
mingi kriitika peate küll omaks võtma.
kokkuvõtteks paistab, et saku õllede koorekiht on janutekitajana kindlasti hinnalisem õlu baarmenidele.
mina igatahes eelistan saku õlledest saku kullale rocki, porterit ja tumedat.

õlletest: jõululegend

kui ma mõned aastad tagasi N linnas töötasin, oli mul õhtuti aega pubides käia.
tavaliselt ma pruukisin kas alecoqi või rocki. kui raha oli lahedamalt käes, siis tellisin kesvamärjukesele lisaks ka suupistet prae või snäkkide kujul.
talvel, kui ilmad suhteliselt külmad, kütsin korteris ahju. nii mõnigi kord jäi see kütmine üleliia hilja peale, et ei tasunud pubisse enam minnagi. seetõttu korraldasin asjad niiviisi, et töölt tulles astusin selverist või säästumarketist läbi. üsna pea sai selgeks, et selleks ajaks on pikad järjekorrad tagatud. oma aeg ju raisus, mõtlesin igasuguseid nippe, kuidas järtsudest pääseda.
üks võimalus oli töökohal lõunat pidades astuda selverist läbi, haarata mõni söögiollus purgis kaasa, näiteks poolfabrikaadid - makaronid hakklihaga (kasutusjuhendi järgi pannil praadimiseks, mina tegin makaronisuppi, kaks söögikorda lisandus selle põhjal), veeliksi supid.
eks siis sai ka mõned õlled kotti pistetud.
kuna ammusest ajast teadsin pärnu õlletehase toodangut kui soolase järelmekiga, no merevesi on ka soolane, siis proovisin kirsiõlle ära. see aga üllatas mind täie rauaga - väga hea, tasakaalustatud maitsega, kirsine järelmekk oli suus üsna pikka aega.
täna käisin poes ja tegin endale väikese kingituse: ostsin paar pudelit h.f.puls'i jõululegendi. kirjade järgi oli tume eripruul. kodus korkisin pudeli lahti ja kallasin märjukese õllekannu. mis mind hämmastas, oli pudeli kuju - kuidagi mõnus on hoida ja eks ta ole ka silmale hea vaadata...
pudelist kannu kallates tekkis pruunikas vaht, mille all oli tumepruun vedelik. lõhna järgi paistis olema mõrkjas rüübe, mis maistmismeele järgi nii ka oli.
kui varem õllejoomingu käigus jäi humala mekk üsna pikaks ajaks keelt "hellitama", siis jõululegendi rüübates tundub maitseorgan mõne aja pärast puhas olema. siiski, kurgulagi säilitab õrna, maheda õllemaitse.
kuigi kirjade järgi alc. 5,4% vol., tuikas jõululegend rinnust soojendama. mis pani kahtlustama, et äkitse on tegu viinaga tembitud õllega. loodan, et mitte...
kokkuvõtteks on jõululegend pühadeõllena üsna hea valik jõuluroogade ja hõõgveinide sekka lauda kaunistama.


p.s. selle kirjutisega avan oma õlletesti väravad.