uurija kabinetis istusin ja jõllitasin ametnikuga tõtt.
siis küsis too: imja?
mina vahtisin põlgliku ilmega ja ühmasin: ei ime.
seltsimees kirjutas miskit üles ja esitas järgmise küsimuse: otsestvennije imja?
pervert olen või? tahab mulle miskit kaela määrida? mõtlesin mornilt ning ühmasin: otsest vist... - sel hetkel tuli pähe mitte edasi kõnelda -
jällegi kirjutas uurija midagi - semeijnoje imja?
- mida, mida? - tahtsin juba hakata protesteerima - mis seemneimeja ma siin teie arust olen, avage silmad: sihvkasid ei kuskil- kui kõnetraat plärisema kippus.
pärast mõneminutilist jutupuhumist vaatas uurija mulle otsa.
ohkas korra riputas toru hargile ning läks kapi manu. tagasi tulles oli tal kaks klaasi ja pudel haljast...
umbusuga võtsin pakutu vastu. - vot see oli juba üleilmakuulus vene vastuvõtt, ainult, et ilma vene leivata ja näitsikuta -
sellal, kui ma uurijaga kahekesi viina viskasin, ootasid meie grupi teised arreteeritud juba vabaduses. grupijuhil langes kivi kaelast, kui mind uksest välja vaarumas nägi. mind lausa talutati bussi. küsisin rahvalt, omal keel pehme - ega kellelgi mingit tahedamat lihaollust pole kaasas?
niipea kui istmele istuma sain, nii kohe pilt kadunud ka oli.
ei mäleta mina, kuidas vedenhaasse sattusin. hiljem saadeti mulle grupisellide poolt mõningaid pildihetki, kus ma - tantsin, kostromaa juustukangimakett kaenlas, silitan lehma, poksin oinaga, vahin üksisilmi siga, istun pingil... ühe pildi peal jõudsin ära käia ka šeremjetovi lennujaamas, kuidas muidu ma lehvitan lennukitrepil-
ärkasin mingis toas, ise nagu jummelist loodud. kuupaiste tabas otse näkku. tükk aega selgitasin endamisi, kuhu kuradi kohta ma sattunud olen, kui tundsin, et keegi liigutas mu kõrval - tuvastasin kumerate joonte põhjal noore naise. meie unesegaste silmade teed ristusid ning veidi hiljem kohtusid ka huuled... edasistest selle öö sündmustest ajalugu vaikib.
Hommikul lonkisin metroo suunas. vaatasin plaani ja pidasin aru, kuidas ma üldse linna teise otsa sattusin... hotell, kus meie turismigrupp pidi öö veetma, asus soome vaksali kandis. leidsin taskust 5kopikalise ja suundusin metroosse.
jõudsin just sel ajal kohale, kui grupivanem hõikas - küll miilits tegeleb selle asjaga.
ilmutasin ennast bussiuksel. jutuvada vaikis hetkega. mind vaadati kui üheksandat maailmaimet.
ümisesin parajasti ühte vana viit:
-tipsuke, tilluke, minu nimi villuke
nõnda ma tutvustasin end -
mille peale tagareast kostus mürisev naer.
(jätkub...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar