kui ljona aegu moskvas...

niinii...
hommikul olime varakult moskvas. vagunisaatjad kobistasid kogu seltskonna kuidagiviisi jalule. nii me haledate kujudena seisime, nagu lastud varesed. grupijuht kadus meie seast: no talle võis ju andeks anda, sest ta ilmselt häbenes meie seltskonda.
tuvastasime, et ei leidnud endi seast ordenikulinatega vanameest. küsimise peale vastasid vagunineidised, et veteraan läks maha narvas, et kuidas me seda ei märganud. avaldasin arvamust, et oli vist luurepataljoni soldat teine suure sõja päevil.
grupijuht naasis ja teatas, et meile kõigile oleks vaja korralik söök ette anda. peagi leidsime end kuskil sööklamoodi asutuses, kus tarakanid mööda seina ääri jooksid. me kõik vedasime näod viltu. istusime vastumeelselt toolidele ning peagi toodi kuum böršš ette. vot kus see oli ikka supp... hapuksläinud böršš... saepuruleiba haukasime peale.
siirdusime peale söömist metroosse. kus paari ümberistumise järgi olime punase väljaku ääres.
nii nagu me parasjagu välja nägime, juuksed sorakil, silmamunade all punased magamatusest tekkinud kotid, läksime värisevi käsi maailma pikimasse viinasappa seisma. tund või paar seismist ja nägime pisikest kääbust klaaskirstus. saime aru, et matustele sattusime. aga peieviina ei antud. noo kuulge, kuhu jäi ilmakuulus vene lahkus? olime väga nördinud. muidu oleks ära kulunud küll teist.
grupijuht seletas hiljem, et tegu oli 1924. aastal surnud vladimir iljitsiga. avaldasime arvamust, et kui kõik see rahvas ühisele peiepildile satuks...
lepituseks lubati vene naisi. tuli kohale minna ja vaadata.
sinna, kus tavaliselt volli vanem vend seltsimees leonid iljitš oma eeposeid ette kandis. mis sest, et enamus rahvas magas need maha. see oli ka ainus koht, kus sai timukraatiat arendada.
lunastasin omale bileta, mis ei pidavat tähendama omasooiharat suve, vaid pääset.
...põrgusse? taevasse? paradiisi?...
astusin tundmatusse.
silme ees avanes hiiglasuur saal, mis tugitoole täis. äratundmise-rõõmu tagas kümneka portree. nii kodune tunne tekkis.
justkui oleksin ise tuhandete seast depoo-taadiks, mis? ahsoo, deputaadiks valitud. astusin oma looži suunas, kui kohtusin kaine grupijuhi ja kamraadidega, kellega eelmisel õhtul sai ikka korralikult....pika otsimise järel leidsime oma sitsplatsid üles, ning vajusime istuma.
hämardus. valgus koordis, eee... koondus püünele. väljuhäälditest tervitati meid. hüppasin püsti ning kavatsesin... kui mind pluusiservast tõmmates tagasi sunniti. ei saanud eriti aru, kas esineb breznevodka või oli berjoška. viimane tähendavat muideks kasekohinat, tõsi küll ümbernurga. aga jah, kultuurielamus sai vist kange, ma eriti palju ei mäleta küll sellest.
et uni nakkav on, seda ma teadsin ammu.
esimese vaatuse lõpus, kui rahvas käsi kokku hakkas lööma, kargasin oma punaselt sohvalt ka mina püsti ja aplodeerisin kaasa. hõikasin veel: braavo, tavaarists leonid iljits, slavaa kapeeses - ainult et breznevit polnud.
- grupijuht oli pärast öelnud, et ta oleks tahtnud häbi pärast maa alla vajuda. küsisime et miks? et me norskasime kuuekesi, üks valjemalt kui teine. mina seepeale tähendasin, see oli mõnede jaoks uus kogemus. vot seda stereofoonilist heli pole paljudel ja ega siis ühekülgselt ka saa seda kajastada. see on publikupoolne tasuta oboe-moodi vastukaja. kui meile oleks sellise prohvesionaalse pillipuhumise eest makstud...
oli mis oli, teist vaatust me ka ei näinud. siis kui tuled särama lõid ja silmad hakkasid harjuma selle valgusega, olid meie ümber grupp miilitsaid - nii oma kaksmümmend tükki vist, mul läks lugemine sassi, sest nad sebisid liiga palju - kes haarasid meid kaasa.

(jätkub...)