niinii....
siis kui nõukogude võim kestis, oli enamus rahvast sellega rahul. lepiti oma saatusega.
nõukogude võimu aastail oli idapoolne avarus lahti. ole vaid mees ja reisi. just nagu tänapäeval lääne suunas asi käib.
nii ka mina käisin ühe korra moskvas ära. aasta oli siis 81 või... igal juhul peale olümpiamänge see trussikuga... eee... tuusikuga reis toimus.
reis (mitte naise oma) pidi toimuma sedasi, et rongiga sinna, kohapeal kaks päeva ja siis tagasi samuti ...
õhtul sai balti jaamas reispassi võetud üksjagu, et seepärast ei tahetud vagunisse lasta.
grupijuht oli mures. seltskond aga, kes kokku tuli, oli lausa vastupidises meeleolus.
küll keelitasime vagunisaatjaid meid peale võtmast, need lubasid miilitsale helistada... ühesõnaga jama värk oli.
lõbusamast lõbusam meie seast märkas midagi, mida meie seda mitte ei teinud: nägi ordenikulinaid kandvat vana habemikku. kes aga osteti pudeli vana tallinnaga ära.
vetevana... möhh! veteraan siis rääkis neidudele augu pähe. mitte kuulipritsiga, vaid õndsa sõjajutuga. sekka vajutati stalinit ja leninit...
vot estonskije turistiskoje grupp gastrollivajet maskvu, sevodnja lällalää, a zaftra hapuogurtse remondivajut golovki i slusaajevat voinsskii zakazi. pasaluista ...
vanakese jutu peale leebusid vagunisaatjad ja lasid meid kupeedesse, kus me võtsime uued kärakad lahti ja laulsime rahvalikke laule. peale viiendat valge viina putlit kamba peale läks mu pilk nii häguseks et ei mäletand enam miskit.
(jätkub...)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar