ja mõistusel pole otsa ega äärt.
kellel siis veel?
eks ikka minul.
kirjutasin ühel päeval ilusti enda moskva seiklustest loo lõpuni ja arvasin salvestavat selle kuskile ära.
ei enam leia - mis läinud, see läinud.
nüüd enam ei võta ka kuskilt otsast kinni.
mis siin ikka nukrutseda - elu läheb edasi...
nagu ma kuskil ööhulkuri manu (mine tea, äkki ta ostiski manchesteri unitedi vutiklubi ära) kommenteerisin:
messasja? sääski on võrreldes eelmise aastaga küll vähem, aga parme on kuhjaga juurde tulnud. isegi kui lööd kaks maha, lendavad sada asemele. isegi õlut on hakanud teised juba pudelist kaanima. raisk, ma ütlen…
kunagi elu sees pole ma nii palju parme näinud, kui sel suvehakatusel. lausa ullumaja.
aga emased, just emased on verejanulised.
keelitad või mitte, ikka tükivad ausale meeskodanikule ligi.
ei saa enam inimese kombel korralikult päikesevanni võtta, kui juba on teised platsis.
ma saaks veel aru et üks või kaks. aga neid on sadu.
ise ma ei hiilga just adoonise või tsippendaali välimusega (versus suur õllekõht ees, et ei näe kusta ja leemendan higist, juuksed võidunud ning sorakil nagu põrgupõhja vanakuradil endal, nägu alailma punane, ähkimine on kujunenud elunormiks, veenilaiendid sääremarjadel...), kelle peale naised nii-öelda kolmandas või kuuendas nooruses tormi jooksevad. nii, et tuulispask, mis nende järel käib, kuused koos juurtega üles kangutab.
aga vaat...
mul on vist lööki või mis?
lõpetan tänaseks, panen pahaama särgi selga, tõmban permuuda püksid jalga ja torkan vanad tseebo sandaletid jala otsa ning lähen külastan mõnda ööklubi.
ahoi! alt ära! siit ma tulen!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar