tarbatu ajaloost

ajalugu on muudetud nii ja teisiti, tavaliselt kirjaoskajarahva kasuks.
tahakski mõned ebatäpsused eemaldada.
oma tuhat aastat tagasi oli emajõe voorel vanade eestlaste kõrts, mida hüüti tarbatuks.  
eksis mingi kiievi linnriigi troonipärija, nimepoolest jaroslav tark, siia põhjamaale. kus sa tohid eksida, kui nimeks tark on. ehk mitteloll. 
astus kõrtsu ja mekkis head õlut, mis mõdu peal kasvanud valitseja veidi imelikuks tegi. hakkas ta kraaklema ja kohalike kuttidega tüli norima.
need peksnud teise vaeseomaks ja viskasid kõrtsist välja.
läks mees lõunasse tagasi.
mööda läks paar aastat - troonipärijast oli saanud valitseja.
asutades maailma esimese karskusliikumise "družiina" ehk kainerite esivanema. tõlkes tähendas too algselt anonüümsed alkohoolikud, mis hiljem rahvusvahelise üldsuse survel muudeti sõpruskonnaks. kui kiievis asi hapuks hakkas minema, kogus vürst jaroslav mitteloll sõbrad kokku ja padavai emajõe kallastele. 
kõrts vallutati ilma inimohvriteta. kõik vaadid joodi tühjaks.
isegi kroonik-munk nestor pidi ennast oimetuks jooma. jumalikus skisofreenilises pohmellis ta kirjutas loo, kuidas tema isand vallutas vana kindluse, ning ehitas uue linna, mida nimetati juba jurjeviks. ajalugu vaikib sellest, kuidas sai jaroslavist jürka. eks see ole pika joomingu tagajärg.
et asi tõeline tunduks, oli isand jaroslav maalinud tökati või tõrvaga oma nime ukseplangule. mida ajaloolased nii suure hoolega taga otsisid nagu otsiti sigtuna linnaväravaid tarvanpääst.
kui vanad eestlased naasesid oma kõrtsi pidu panema, kaesid, et vaadid tühjad, said nad vihaseks, peksid nad teistkordselt jaroslavi läbi, et see lubas mitte enam pühjamaale tulla. peab ütlema et sõnapidaja mees oli. mitu inimpõlve said vanad eestlased tarbatu kõrtsis rahulikult õlut libistada.
tormiline ajastu algas hoopis 800 aastat tagasi, kus mungad käisid külades ning sattusid ka hea õlle meki man.
vanadel eestlastel oli parasjagu laulupidu pidada ja laulsid omad laulud ära ning soovisid kuulata, mida võõrad oskavad. sestap nad julgustasid munke laulujoru üles võtma, hüüdes - laula laula pappi!
kuna mõnele tõsiusklikule mungale hakkas eestlaste muusika meeldima, samas olid eesti tüdrikud ilusad ja kenad, siis otsustasid nad degradeeruda rooma paavsti alluvusest.
eks see ole ka põhjuseks, miks paljud ei naasenud riiga.
aga piiskop albert vihastas.
tulnuks vaid albertil mekkida tarbatu õlut, kui viha maha lahtunuks.
aga ei, kadedus rõhus ta hinge, et eestlased oskavad hüva õlut pruulida.
ei saanud tema oma humalaleotisest lahti. uuslinlased ei tahtnud ju kallist solki osta, viitasid tarbatu õlle paremusele.
alberti peas küpses kurikaval plaan, kuidas konkurendid eemaldada. ta koondas kokku allesjäänud mungad ja käskis neil valet kokku keerata. siis kuulutas välja ristisõja.
vallutades tarbatu kõrtsi, ei saanud ta lahti kiusatusest muuta nimekuju endale meelepärasemaks. dorpat sobis tarbatu vaimu murdmiseks suurepäraselt.
läks aega mis läks, kui eestlastele koitis, et tarbatu vaimu ei murra miski.
see hõljub tänaseni tarbatu kohal.