see tuli ootamatult...
seisin trepil ja tõmbasin kopsudesse õhku sisse, astmeliselt.
ja siis ta tuligi.
seda ei saanud tagasi hoida. nagu tormi-iil pani õhu liikuma.
-aaahh--- aaaaahhh--- aaaaaatsihhhh....
aevastasin täie mõnuga.
kui hetkega toibusin, tajusin, et miskit hakkab tilkuma.
tõmbasin käeseljaga nina alt - punane jutt jäi sellele pidama.
diagnoos - veresoon lõhkes.
kiirustasin lauda taha - sõnnikuhunniku kohale kummardudes lasin verel tilkuda, kuni see ise kinni hüübis.
nuuskasin verise tatiläraka samuti sõnnikuhunnikusse, hakkas jälle verd tilkuma.
kui lõpuks lõõrid puhtad ja enam liblesid ei tulnud, haarasin peoga rohutuutsaku ning pühkisin ninaaluse enam-vähem puhtaks.
lonkisin pesukausi manu. vihmaveest kogutud vesi oli karge, kui lasin sel uhtuda üle näo. hüübinud vereplekid olid visad kaduma.
kallasin punaka pesuvee lillepeenrasse.
läksin kaevu manu - pumpasin pool ämbrit puhast kaevuvett.
selle veega loputasin pesukausis oma larhvi veelkord üle.
hiljem ühe külamehega juteldes mainisin seda vahejuhtumit.
see küsima - vasakust ninapoolest?
mina jälle pärast mõnehetkelist mõttepausi noogutasin.
-tead, see ju südamepoolne, mul ka tavaliselt vasakult poolt, kui jookseb.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar