...aastaid tagasi, kui ma veel pealinnas resideerusin ning seal korterit mitu head aastat üürisin, oli mul töökoht, kust sain ka palka. mingil ajahetkel tekkis tööandjaga konflikt, peale mida hakkas teine revideerima minu palgasummat. siis ei olnud tänapäeva proletariaadi hüveks loodud ameteid. mul oli kasulikum jalga lasta. sellest ajast olen pidanud pealinnas elades mitmesuguseid nõndanimetet juhutöid. pidin loobuma selle tõttu oma hüvast üürikorterist, mis asus küllaltki normaalses kohas, kus oli ligipääs nii raudtee, trammi kui ka bussiliiklusele. pood asus sellesamuse maja keldris. kõik olid omad.
kui algasin juhutöödega, siis pidin iga hommikul kohal olema, olenemata sellest, kas tööd oli peremehel pakkuda või mitte. seda ei küsinud keegi, palju ma raha kulutasin ainuüksi töökohale jõudmiseks ja pärast koju tagasipöördumiseks. talongid läksid nagu soojad saiad. mõnikord saabus peremees poole päeva pealt kohale ja teatas, et nüüd siuke lugu, see klient, kelle juures ma parasjagu töötasin, jättis maksmata, olgu ma kena ja mingu nüüd koju.
kuna tulud pidevalt vähenesid, otsustasin pealinna elule lõpu teha. kolisin väiksemasse kohta - nõndanimetatud unisesse provintsilinna. selleks ajaks olid üürikorterite hinnad ka seal pealinna omadega võrdsesse seisu jõudnud, aga palgad olid väiksemad. nii olin dilemma juures, et kas kolida veel väiksemasse linna või asulasse, kus hinnad mõistlikud ja tööde vahel eriti valida ole. pooljuhuslikult siis sain haapsalu kanti tööle, sedagi ühe tuttava kaudu. nii mõnusat kohta annab maa pealt otsida. ühe hooaja olin seal tööl, kui mulle teatati, et peremees tegi rahadega vehkat. kuuldavasti riosse. aga kes seda ikka usub. seejärel jäeti mulle maksmata palk, mille olin ausalt välja teeninud. uurisin, kus sullerist peremees elas. selgus, et see oli oma kinnisvara enne afääri maha müünud kena kopika eest. tulin siis tühjade kätega tulema. paljud jäid hoopis pikema ninaga. siis kobisin sisemaale, leidsin tööd ja sedagi hooajaks. talved tuli kuidagiviisi üle elada. üüriraha tahtsid kõik, olenemata sellest, kas mul oli tööd või mitte. masendavast olukorrast ülesaamiseks haarasin ikka ja jälle murest ülesaamiseks viinakuradi ligi. nagu takkajärgi selgus, oli see ikka väga ränk hind. sattusin prügikastiinimeste hulka. sa vaevalt kujutad ette, mis ma pidin üle elama. kaasinimeste põlglikku suhtumist. eriti nende poolt, kes lugesid endid jõukateks, edukateks...
minuga jäi eneseuhkus, uhkus, mis ei lubanud mul nende inimestega külg külje kõrval olla. oma eksirännakutega jõudsin lõpuks prügimäele. paraku oli juba see aeg saabunud, mil prügilaid kinni hakati panema. mitte keegi ei hoolinud minust, ei ametnikud ega ka kaasinimesed, kellega balti ketis sai seistud. olen mõelnud mitu korda endale kätt külge panna, kuid viimasel hetkel on mõistus mu tagasi maa peale toonud.
nüüd, kus mu elu on rööpasse minemas, ühe kauge sugulase juures on mul oma tuba, mida püüan korras hoida, just niipalju, kui ma suudan. selle nimel tasub veel elada.
mul on hirm: nimelt see, et peavarjuandja on juba mitmendat kuud tööta.
ta ise naerab, et mis see ära ei ole: töötukassast saab veidi raha. kui sellest väheks jääb, siis võtab vanast rasvast juurde, õnneks pole tal laenu kaela peal.
aga ikkagi...
see kiri kukkus raamatu vahelt, kui ma korrastasin nüüd juba toonela teedel rändava sugulase toas raamaturiiulit. nagu arstid hiljem ütlesid, nõrk süda. tervis oli tal siis juba kehva, kui ma temaga üle aastate kokku sain. viisin ta enda juurde, harisin ta puhtaks: juuksed-habemetüükad nulli, vanad riided põletasin ära õues asuvas tünnis...
ei oska nagu ühest seisukohta võtta. sellepärast ma selle ümber trükkisin.
kas tõesti on olukord selline, kus me kõik kiirustasime euroopasse ja selle kiirustamise tuhinas unustasime inimlikkuse, unustasime kaastunde ühiskonna nõrgemate vastu?
1 kommentaar:
Krt, see jõudis isegi minu külma südamesse
Postita kommentaar